urtzi mokalaat

õiglusest ja õiglusetusest

2011-11-22T12:43:00.001+02:00

Laupäeva õhtul kohalikus Maximas käies oli minu kõrvalkassas mingi kergelt napsune bravuurikas nolk, kes hakkas jaurama, sest kõrvalkassa müüja tool oli veidi nihkunud tema kassateele: "Kuidas ma peaksin ostma, kui mul tool ees on?! Ma ei saa ju osta, kui tool on ees!" Vastik stseen. Isegi pärast maksmist jätkas ta samas vaimus räuskamist kuni poest lahkumiseni.

Eile märkasin sama tüüpi tänaval kõndimas. Või - täpsemalt - lonkamas. Ei tea, kas kukkus või sai kolki (loodetavasti viimast), aga õiglus võidutses.

Kuid nii õiglaseks ei pea ma seda, et pärast rohkem kui poolt aastat töökuulutustele pilku peale visates avastan, et on tekkinud veel rohkem tööpakkumisi, mida ilma vene keele oskuseta vaadata mõtet pole. Kui nii edasi läheb, siis varsti polegi enam töökohta, mida ilma vene keeleta saaks. Huvi pärast vaatasin ka nõudepesija kuulutust, aga seal oli nõutud keeleks siiski ainult eesti keel (ehkki väga võimalik, et kui ainult riigikeelt räägid, pead isegi nõudepesijana töötades rohkem viipekeelele rõhku panema...). Niipalju siis Euroopa suunale orienteerumisest.

huvitavad inimesed

2011-11-19T20:42:00.001+02:00

Huvitav on hea sõna. Mitmekülgne selline. Maailm on täis huvitavaid inimesi. Mõnda vaatad ja kohe paneb imestama. Näiteks Tölpa.

Tölpa päris nime ma ei tea, aga see tundub talle ka päris hästi istuvat. Ta on üsna pikk, üsna paks, suurte jänesehammastega ja alahuul on töllakil. Vanust pakuksin kusagile 35 aasta ringi.

Esimest korda kohtusin Tölpaga (vabandust, räägin temast kui tuttavast, ehkki kunagi juttu puhunud me pole) Tallinn-Rakvere bussis 11. juunil, kui Siriliniga punk laulupeole sõitsime. Ta istus meie kõrval, jõi kaheliitrisest plastpudelist õlut ja kuulas väga kõvasti Singer Vingerit. Hiljem nägime teda ringi töllerdamas juba oluliselt ebakindlamal sammul, paistis et on vist teemas sügaval sees ;)

Hiljem olen ma Tölpat korduvalt ja korduvalt veel kohanud. Torupilli Selveri otsaseina ääres trepi all võib teda alatasa silmata. Mõnikord hängib ta seal teistega, ikka on tal kaheliitrine õllepudel näpus. Vahel töllerdab poes ringi ja ostab uut pudelit. Tihti on tal kõrvaklapid peas, ilmselt kuulab Singer Vingerit, ma ei imestaks, kui kasseti- või heal juhul CD-pleierist. Vormiriietuseks on tal dressid. Selline huvitav tegelane, kes sobiks 90-ndatesse suurepäraselt.

Täna nägin teda jälle poe seina najale nõjatumas. Imelikud harjumused mõnel. Väljas pole enam kaugeltki soe, ka Tölpa oli endale jopekapuutsi pähe tõmmanud, ehkki hõlmad olid eest lahti. Kaheliitrine õllepudel oli endiselt näpus. Kõrvaklappe ei märganud, kuid küllap olid needki olemas. Ja ta oli üksi. Lihtsalt passis truult oma postil, hoolimata ilmast ja seltskonna puudumisest. Kohusetundlik mees, sest ega see pood ennast ise püsti hoia!

siis, kui põhjas on augud

2011-10-31T18:54:00.002+02:00

Teinekord enam ei teagi, kas nutta või naerda. Maru nõme, kui üks väike õnnetu juhus tähendab praktiliselt tervet kuupalka... Polegi nagu väga motivatsiooni niimoodi töötada...

Gulagi arhipelaag

2011-09-30T20:20:00.002+03:00

Ma olen juba päris pikalt mõelnud, et peaks selle kurikuulsa Solženitšõni raamatu läbi lugema. Sünnipäevaks saingi endale kõik kolm koidet, mis küll välja antud alles 1990. aastal, kui kujunduse ja 20 aasta abil saanud endale üsna autentse ja vana välimuse.

Kusjuures ma isegi ei teadnud täpselt, mis sorti raamat see "Gulagi arhipelaag" on. Ilukirjandus või dokumentalistika. Õigemini - oma võhiklust häbenemata - arvasin ma tegemist olevat tõsielul põhineva ilukirjandusega, sest olin varem lugenud Solženitšõni romaan "Vähktõveoprus". Kuid on hoopis irooniliselt ning haarvalt kirjutatud dokumentaalteos.

Tegelikult olen ma kolmeköitelise väljaande esimese osa poole peal alles, kuid emotsioone on see pakkunud juba nii palju, et osa neist tuleb teiegagi jagada.

Ma ei tea veel, kui jube oli elu koonduslaagrites. Ma ei tea, kui paljud surid, kuidas nad selle paratamatu lõpuni jõudsid ega kui meeleheitele aetud need vaesed inimesed olid. Kuid ma tean juba, kuidas nad Gulagi jõudsid, mille eest ning kes neid sinna saatsid.

Mina ütlen, et sellele on päris õudne mõelda. Aga tegelikult ma ei suuda osakestki sellest ette kujutada. Ma ei tea, mida tähendab äkitselt arreteeritud saada, teadmata ja aimamata, mille eest. Ma ei tea, kuidas haises kong, kus elasid pead-jalad koos mitu inimest, kes käisid sealsamas ämbril sital. Ma ei tea, mida tähendab terveid öid kestnud piinamine ega see, mis tunne on hulluda, kui sa oled kongis, kus lamada ega istuda pole võimalik ning ainuke uni on neli tundi ööpäevas pulgal, mis torgatakse läbi kongi seina oma toetamiseks.

Ma võin ainult öelda, et see kõik kõlab õudsalt. Õudsalt kõlab see füüsiline piin ja veelgi õudsamalt kõlab see purunemisele määratud lootus, mida kõik endas kandsid, et tegemist on eksitusega ning kõik on varsti möödas ja elu endine. Miljonite ilmsüüta inimeste elud rikkus isake Stalin süstemaatilise halastamatusega.

Ma isegi ei ürita seda kõike ette kujutada, sest see pole võimalik, olles sündinuda sellisesse maailma sellisel ajal. Mina mõtlen sellele hoopis teisiti.

Mina mõtlen, et mis oleks siis, kui mina oleksin sellel ajal elanud. Kuidas oleksin ma elanud?

Kas ma oleksin üks neist õnnetutest ohvritest, kes sõdis Suures Isamaasõjas fašismi vastu ning tagasi saabudes rändas Siberi ebainimlikesse töölaagritesse, sest oli näinud elu demokraatias? Kas ma oleksin üks neist, kes oli tänaval juttu ajanud inimesega, kes julges arvata, et kehtiv režiim on leivanormi liiga väikseks viinud ja mind oleks arreteeritud ning süüdi mõistetud, sest omasin sidemeid sotsiaalselt ebasobiva elemendiga? Või oleksin ma üks neist, kes ebainimlikke võtteid kasutades pressis neilt samadelt eelpool kirjeldatud inimestelt välja ülestunnistust nende kruitegude kohta? Kas ma oleksin oma jõupositsiooni ära kasutades maksnud kätte vanale klassivennale, sest ta oli enne mind jõudnud kohvikusse viia ilusa klassiõe või oleksin ma pähe kusenud (sõna otseses mõttes!) mehele, kellel oli korter, milles ma ise tahtsin elada. Kas oleksin kaotanud oma inimlikkuse püüdes vältida ettemääratud süüdimõistmiste arvu täitmata jätmise eest ise karistatud saada?

Tore on ju mõelda, et ma oleksin olnud niiöelda hea. Ma oleksin elanud ausat elu ja kui mind oleks kinni nabitud (mis kindlasti oleks juhtunud, sest aus on ka kahtlane - peab olema midagi varjata, kui paistad välja aus), siis oleksin kannatanud vapralt välja kõik piinamised ega poleks ennast süüdi tunnistanud. Ma ei oleks alla andnud, vaid jäänud truuks oma põhimõtetele. Kuid kas oleks? Võibolla oleksin haaranud võimalusest ja hoopis ise halastamatu süsteemi jõhkra hakklihamasina raudkõvaks hammasrattaks muutunud? Ei oska seda tegelikult öelda.

Ja seepärast mul ongi hea meel, et ma siis ei elanud. Mitte seepärast, et ma pole pidanud elama pidevas hirmus ning kannatuses, vaid seepärast, et ma pole pidanud teada saama, milline oleksin mina - kas koletis või selgrootu hukule määratud ohver.

i want to be forever young...

2011-07-31T14:05:00.002+03:00

Tegin jälle väikese ekskursiooni eelmise sajandi muusika kuldaegadesse raamatuga "I'm with the Band", mille on kirjutanud kuulus groupie Pamela Des Barres. Mitte, et raamat midagi vapustavat oleks olnud, aga vähe on neid inimesi, kes ühest aastakümmnest oma elus terve raamatu kirjutada saaksid ja seejuures poleks tegemist hommiku- ja õhtusöögimenüüde kirjeldustega.

Nimetatud naisterahvas käis läbi paljude kuulsate inimestega. Jimmy Page, Mick Jagger, Don Johnson, Keith Moon on ainult mõned tuntumatest ja värvikamatest nende seast. Lisaks palju teisi, neist lõviosa muusikud. Ja lõviosa neist ka surnud. Kes vähem, kes rohkem traagiliselt, kuid paljud üsnagi noorelt.

Kurikuulsasse 27-ste klubisse lisandus äsja ka andekaks nimetatud elupõletaja Amy Winehouse. Veidi rohkem kui 40 aasta tegevusaasta jooksul on sellesse klubisse vastu võetud omajagu liikmeid.

Kuid klubi klubiks. Mind pani see raamat ja ka Winehouse'i lõpp hoopis surmale mõtlema. Ma ei ole oma elus just palju surmaga kokku puutunud. Kui ma päris väike olin, suri vanatädi mees. Nendest matustest ei mäleta ma muud, kui et kusagil Lõuna-Eesti kruusateedel meie Žigulil summuti katki läks ja ülejäänud tee suures lärmis sõitma pidime.

Teine kord olid ühe uppunud klassivenna matused. Kuna see juhtus suvel, siis nagu ei osanudki õieti märgata mingit muutust ja olin liiga noor ka, et surma mõista. Mis läin'd, see läin'd, iseloomustaksin toonaseid tundeid.

Siis meenub tolle esimese leinapeo peategelase poja matus, mis oli üsna rusuv - täis elujõus mees ikkagi (rääkimata kummalistest asjaoludest). Ja veel vanaema matus. Vanaema polnud veel hiiglama vana, aga ta oli seda piisavalt, et tema surm ei tundunud ebaloomulik, ehkki nukker oli ikkagi. Rohkem matuseid mulle praegu ei meenu. Miskipärast tuleb mulle nende arvutamistega alati meeldi film "Neli pulma ja üks matus", sest mul on nende sündmuste suhe täpselt vastupidine.

Nii, et ma mõtlesingi, et mul on täitsa vedanud. Ikka päris vähe inimesi mu ümbert on parematele jahimaadele siirdunud. Tulevikus see kindlasti muutub, sõltuvalt sellest, kui vanaks ma ise elada suvatsen, aga praegu on veel seis hea. Mis muidugi paneb küsima, et kas tõenäosus minu kahjuks pöörduma ei hakka...

Nojah, see asi ja siis see raamat ja värske täiendus 27-ste klubisse. Nüüd, olles ise juba 28 aastat maakera oma raskete jalgadega tallanud, mõistan, kui noorelt nad kõik tegelikult surid. 27 pole ju mingi vanus veel. Selles mõttes tundub see lausa hoomamatu - nii noorelt tippu jõuda ja siis veel pauguga lahkuda ka. Kindlasti olid nad teistsugused inimesed kui mina, aga ma julgeksin küll öelda, et selles vanuses alles hakatakse elust aru saama. Enne seda on pigem tutvumine olukorraga, katsetamine, analüüsimine, järelduste tegemine. Võibolla põlesid nad siis eredamalt ja suutsid oma parima enne surma ära teha, aga võibolla jääb maailm nii noorte inimeste kaotamisega hoopis paljustki ilma...

pärast veeuputust tulgu või sügis

2011-07-31T13:42:00.002+03:00

Nagu Piibliski saabus pärast veeuputust uus aeg, juhtub sama tänapäevases Eestiski. Eile sattus olema just see sajune päev, mil igal pool Tallinna sadama ümber uputas ja mina tulin just laeva pealt. Tavaline viie minuti pikkune kodutee venis erinevate ümbersõitmiste pärast viis korda pikemaks.

Jah, suve selgroog on murtud. Millal täpselt, ei oska ma öelda, aga seda on järjest teravamalt õhus tunda. Esimeseks märgiks olid kuivanud ja kolletanud pärnaõied, mis maad katma hakkasid. Nüüd võib juba igal sammul näha, kuidas rohelus pisitasa teistele toonidele teed annab. Esimesed pisikesed kastanimunad on puude otsast maha prantsatanud, siin-seal vedeleb kõnniteedel juba kollaseid lehti. Kõik on üldse kuidagi loiuks muutunud.

Pärast harjumatult pikka talve tuli suvi, kõik oli rohe-roheline ja värske. Mäletan, kuidas rõõmustasin selle üle juunis Tartus käies. Kuidagi kurb, et kõik nii kiiresti käis. Värskus sai otsa ja asendus närbumisega, maasikadki on ammu otsas. Tuleb august, igaks juhuks maksab juba kummikud välja otsida ja pikema käisega rõivas peab käeulatuses olema. Koolipõlvestki meelest, et kuigi august oli tervelt kolmandik suvepuhkusest, polnud see enam nii hea aeg, sest ainult kuu oli ju veel jäänud. Ning nii palju tegemata. Seegi suvi on läinud senini kuidagi sündmustevaeselt ja ei ole põhjust järelejäänud ajaltki lisa oodata. Sedapsi siis.

ühes väikses Eesti linnas...

2011-07-09T22:11:00.003+03:00

... mille nimi pole Otepää. Hoopis Tartu on. Ja elu on seal hea. Täna hommikul Tartusse saabumine oli suisa kirgastav kogemus. Nii vaikne, rahulik ja roheline. Suvisel ajal on linn ka kuidagi tühjaks jäänud, mis lisab veelgi võlu. Võrreldes pealinnaga on tunne ikka palju mõnusam. Provintsiromantika ;)

14. juuni 2011

2011-06-14T23:35:00.002+03:00

Sattusin televiisorist vaatama ühte dokumentaalfilmi 14. juunil 1941. aastal küüditatutest. Ellujäänud rääkisid Siberi elust ja ühega käidi eelmise aasta sügisel koha peal vanu jälgi ajamas. Mis seal salata, pole sellele teemale kunagi liiga palju mõelnud, aga mingi šokina nähtu muidugi ei mõjunud. Lihtsalt paganama kurb on kuulda neid lugusid, kujutada ette, et kui oleksin ise samal ajal elanud, oleks minu naaber võinud olla üks neist või ma isegi, oleksin läinud ja suure vedamise korral elelu jäänud, aga pigem siiski mitte.

Kui neid lugusid oleks üks või kolm, siis oleks lihtsalt tegemist südantmurdvate inimlike tragöödiatega, kuid neid olid sadu ja tuhandeid. Ning seda ainult eestlaste puhul. Stalini terrori all kannatas miljoneid, igast rahvusest inimesi.

Loen hetkel raamatut Mao Zedongist, kellest me palju ei tea tegelikult. Ühest küljest ilmselt seepärast, et Hiinas valitseb tänini kommunistlik režiim, mis arvatavasti hea meelega oma ebameeldivast minevikust ei räägi, teisalt võib rolli mängida geograafiline kaugus ja Läänemaailma teine rõhuasetus. Väga paks raamat on ja sedavõrd ka väga hariv. Hitler oli Mao kõrval puhta poisike. Stalin... Stalin oli julm, aga Mao jaoks oli ta peremees, kes jüngrile eeskujuks ja ületrumpamiseks. Mao saatis korda ikka uskumatuid inimsusevastaseid kuritegusid. Hävitas kümneid miljoneid inimesi füüsiliselt ja sadu miljoneid vaimselt. Kõlab statistikana. Aga kui need õudsad lood kokku liita, saame hoomamatu mastaabiga inimliku katastroofi. Just nagu eestlaste küüditamine Siberissegi. Üksikud traagilised lood, mis kokkuliidetuna muutuvad Eesti ajaloo üheks õudsamaks ajalooetapiks.

Siinkohal jään ma nõutuks. Ma pooldan, et minevik jäetakse selja taha ja vaadatakse tulevikku. Ma ei pea silmas unustamist, aga eestlased on võibolla natuke liiga negatiivse enesemääratlusega. Ei ole ju vaja ennast defineerida ainult kannatuste kaudu. Samas on tegemist nii kohutava asjaga, et see lihtsalt sinnapaika jätta oleks ka imelik. Kuigi ma arvan, et see teooria, mida holokausti puhul tundub sageli kuulduvat - kui hoiame mälestust eredana, siis aitame tulevikus sama vältida -, ei toimi. Südametunnistus pole ühegi halastamatu diktaatori tugevaim külg olnud.

Tänastel eestimaalastel jääb kontakt küüditamisega üha nõrgemaks, sest seda kogenud inimesed saavad tasakesi otsa. Mälestuse teravana hoidmise nimel ju uuesti noori inimesi ka Siberisse küüditama ei hakka... Kuid mitte nii kauges tulevikus peab ilmselt siiski juhtuma see, et me teame, aga aktiivselt enam ei meenuta. Kaovad inimesed, kaob ka valu ja võime tulevikku ning ennast vaadata tegelikult natuke tervema hingega.

when I was 27, it was a very bad year...

2011-06-10T17:51:00.002+03:00

Tõusuvad vahelduvad mõõnadega.

Kes kannatab, see kaua elab.

Pill tuleb pika ilu peale.

Ei teagi, milline neist hästi sobida võiks. Kõik omamoodi tõsi. Olid ajad, kus raha oli lihtsalt numbrid. Head ajad olid ses mõttes, mis seal salata. Ei igatse endist töökohta ega elu tagasi, aga korralikku teenistust küll. Nüüd on raha toit ja üür ja arved ja iga euro loeb. Parajalt sitt päev täna, kui päris aus olla. Raha on liiga vähe (kellel poleks, ütled sa selle peale, onju? :D).

Ma teadsin juba hea põlve ajal, et igavesti see kesta ei saa. Ükskord saab pidu läbi ja peab jälle näguripäevi nägema. Ise muidugi kiirendasin ka protsessi. Ja oli lootus, et äkki läheb teisiti. Ning kuigi ma seda ette teadsin ning kusagilt ei maksa muid põhjusi, kui oma valikud, otsida, pole sellises olukorras olek ikkagi lihtne ju. Vilets on, vilets.

Kuid eks ole varem oldud ja kuidagi hakkama saadud, peab nüüdki miskitmoodi ennast välja rabelema. Sest teist valikut keegi ju ei anna :)

külalislahkem Tallinn!

2011-06-08T18:15:00.002+03:00

Viimasel ajal olen päris palju pidanud seda silti nägema. Ja iga kord natuke vihastama. Sest ma olen nüüd alalisemalt Tallinnasse sattunud. Ja pean ühistranspordi kuupileti eest viis eurot rohkem maksma kui Savisaare alamad. Mis kuradi külalislahkus see on?!

Need vähesed, kes on kunagi viitsinud mu juttu kuulata, teavad ilmselt, et ma pole Tallinnast kunagi väga suure soojustundega südames rääkinud. Siinveedetud aeg pole asja paraku palju muutnud. Elatavad on muidugi paljud kohad, aga mitte kõik pole toredad. Tallinn pole. Sest paraku esimesed asjad, mis pähe kargavad on müra ja venelased. Lisaks episoodilised narkomaanid, vastikud tattninad ja ülbed autojuhid.

Olen natuke aega elanud Nõmmel. Siin on päris hea rahulik. Varsti aga kolin kesklinna. Veel rohkem müra! Kuid samas on kõik maru lähedal :)

Nõmme... Hea rahulik kant üldiselt. Igas teises aias elab hundikoer. Kas mingi üleüldine kuuluvusetunde näitaja siin või turvahirmud? ;) Ühes lähedalasuvas majas elab ka mingi chiuaua vms. Ma kuulen sealt mööda käies teda haukumas, aga ei näe kunagi... Mõttetud rotid. Lisaks hundikoertele on siinses Nõmme osas ka arvukalt väga veidrate juurdeehitustega koledaid maju. Ei saa kohe mitte aru, mis inimestel mõttes olla võib... Samas on teisel pool Vabaduse puiesteed ka päris kenasid maju, Nõmme turg on kena koht ja Nõmme keskuses on päris tore pontšikukohvik :)

Ükspäev sõitsin jalgrattaga Koplis ringi. Palju kenam kant, kui päris suur osa ülejäänud Tallinnast, lõpp muidugi välja arvata. Palju rohelisem. Nõmmel on küll rohkelt puid, aga männid ei anna ikka sama efekti. Vahepeal Tartus käies on sealne lopsakas rohelus ikka sõõm värsket õhku, mida Tallinnas ei tunne.

Kuid teen oma uut tööd ja loodan, et kõik läheb hästi. Algus pole paraku paljutõotav olnud, ent kui kõik laabub, siis ehk ei pea ma liiga kauaks pealinna elanikuks jääma. Ma lihtsa maainimesena ei vaja seda kära ja sagimist oma igapäevaellu.

Asjade tasakaalustatuse huvides räägin positiivsest ka. Sääski on siin talutavalt vähe.

nagu tatt, ma ütlen!

2011-04-11T22:26:00.003+03:00

Venib nagu tatt. Aeg, ma mõtlen siis. Teinekord tundub, et kaks nädalat möödub kiiremini, kui silma jõuad pilgutada. Ning siis venib jällegi aeglasemalt, kui kurvis aeglustav tigu. Täna oli mul 12 tundi tegemist. Ja nii, kui see läbi sai, tundus nagu oleks keegi avariipidurit tõmmanud. No ei taha see õhtu tulla, tee, mis tahad.

Kuid eks nii vist ole, kui oled kusagil, kus väga olla ei taha ja tahad kusagile, kuhu kohe ei saa.

Ja palju polegi enam jäänud. Varsti on kõik jälle parem.

kuradi vallavalitsuses on ikka petised koos!

2011-03-20T14:21:00.002+02:00

Ja kindlasti ongi. Ega muidu see paljuräägitud haldusreform veniks lõpmata pikalt.

Lugesin just läbi Eesti Päevalehe Venemaa-korrespondendi Jaanus Piirsalu paari aasta taguse raamatu "Kirjad Venemaalt". Nauditav lugemine. Kirjeldab elu tänapäevasel Venemaal ausalt ja värvikalt.

Vahelduva eduga loen ka Marju Lauristini raamatut, kuhu on koondatud tema artiklid-intervjuud läbi aastate. Ja just nüüd peale Venemaast rääkiva raamatu lugemist sattusin usutlusele, mis on Lauristiniga tehtud 1993. aastal, mil ta oli sotsiaalminister.

Ta räägib, kuidas inimesed on väsinud ootamast neid pudurmägesid ja piimajõgesid, mis pidid koos vabadusega tulema. Kannatati ära iseseisvuse taastamise pikaajaline ja piinarikas protsess, aga pärast seda sai kõigil justkui jõud otsa. Oma intetut pead tõstis see kurikuulus küsimus - "kas sellist Eestit me tahtsimegi?!" Lauristin soovitas toona inimestel veel natuke vastu pidada, sest kõige pimedam aeg oli juba möödas.

Mu enda mälestused tollest ajast on sotsiaalsel tasandil pea olematud, aga tundub, et Eesti rahvas siiski pidas vastu - mis teist valikut oligi? Ja nüüd? Inimesed siunavad ikka valitsust, ehk veidi vähem kui taastatud iseseisvuse algusaastatel, ent siiski.

Siin tulebki mängu see teine raamat - "Kirjad Venemaalt". Kui keegi ütleb, et Eesti Vabariigis on elu sitt, siis lugege seda kirjutist. Ilmselt paneb mõtlema, mida "sitt elu" tegelikult tähendab. Kaks asja kõrvuti pannes saab alles aru, kui suure hüppe me tegelikult teinud oleme. Muidugi pole elu siuke nagu Rootsis või Saksamaal, aga tegelikult läheb kõik hästi - sõidetavad teed, talutav arstiabi, üleüldine kirjaoskus, võimalus valida elu mõnes teises riigis, kui ikka rahul pole... Sellist Eestit me tahtsimegi!

Mulle jääb alatiseks meelde üks Jüri Pino arvamusveerg, kus ta vist kirjutas oma emast. Too naisterahvas olla vastanud küsimusele "kas sellist Eestit me tahtsimegi?" alati jaatavalt. Inimesed tahtsid, et poes oleks kõike saada. Võibolla oli midagi veel, seda ma enam ei mäleta, ju polnud väga oluline ka. Tegelikult vist inimesed tahtsidki lihtsalt seda abstraktset vabadust ja võimalust valida. Sellele, kas sul valikute tegemiseks ka raha on või mismoodi peaks riigiaparaat toimima, ei mõelnud pea keegi. Saime, mis tahtsime, eksole :)

minu üheksa ametit

2011-02-22T14:02:00.002+02:00

Olgu, tegelikult ma ei tea, kas ma olen üheksat ametit pidanud. Ei viitsi kokku lugeda, aga võimalik küll. Nüüd otsin kümnendat või siis ametit järjekorranumbriga n+1.

Mitmeid mõtteid tuleb, saades negatiivseid vastuseid. Tahaks näiteks teada seda töötajate valimise teist poolt, tööandja oma. Mille alusel töötajaid valitakse? Kandideerisin ühel konkursil, kus koos minuga oli 84 soovijat. Kui palju neist prakeeritakse kohe CV alusel välja? Või loetakse igaühe sooviavaldus ka siiski läbi ja isegi küsitava elulookirjelduse korral võidakse anda võimalus särava kaaskirja eest? Või jäetakse sooviavaldus üldse kõrvale ja otsitakse ainult ideaalset (või sellele võimalikult lähedast) CV-d. Kas olulisem on inimene paberil või päriselt?

Töövõtja/-otsija rollis olles on raske tajuda, mis toimub teisel pool. Endises töökohas tundus, et mingit valimist tegelikult polnudki. Võeti pakist järgmine CV ja prooviti. Kui ei tulnud välja, haarati uus inimene. Igasuguseid nägi sedasi läbi käimas. Kuid asjalikemas kohtades käib valimine vist veidi filigraansemalt. Ühel konkursil, kus ma osalen, on lausa kolm vooru (neli, kui pidada lihtsalt CV-de sorteerimist esimeseks). Väga põhjalik. Tore, kui teise vooru saaks, valituks osutumine on niikuinii keeruline.

Sest alati on keegi, kellel on rohkem kogemust antud valdkonnas. Või kes oskab midagi natuke paremini. Või kelle nägu meeldib rohkem. Minusugusel noorel inimesel on keeruline. Minu senise töökogemuse võib üsna kitsalt kokku võtta - ehitus laialt ja müük. Ja kui ma nüüd tahan oma ülikoolis omandatud erialal (või millelgi sellega seonduval) tegutsema hakata, siis ei tundu keegi minust huvitatud olevat. Ikka nõutakse valdkonna töökogemust. Kust ma selle saan, kui keegi mind ilma kogemuseta ei palka?! Siin ma tunnengi, et olulisem on inimene paberil. See, et ma võin olla taibukas, osata oma eelnevast töökogemusest harivaid järeldusi teha, suhestada reaalselt kogetut ja raamatust õpitut omavahel ja seetõttu sobida paremini kui keegi, kellel on lihtsalt töökogemus valdkonnas või lihtsalt haridus, ei paista eriti atraktiivne olevat. Või on häid kandidaate selles valdkonnas nõnda palju? Vahel tekib ka kerge paranoia, et mõned töökohad on ette ära antud, konkurss on kõigest suitsukate. Ja äraütleva vastuse korral ei põhjenda keegi kunagi midagi.

Ma ei ole kibestunud (kui olengi, siis võibolla ainult veidi selle alatasa ette kargava vene keele oskuse nõude osas), sest olen ise oma valikud teinud ja nendest johtuvalt oma praegusse olukorda jõudnud. Tahaksin lihtsalt teada, kuidas süsteem tegelikult töötab. Millised on reeglid ja tavad, mille järele joonduma peaks. Või tuleks usaldada kõhutunnet ja muudkui proovida, proovida, proovida...

Tere, mina olen Urmo - noor ja võimekas ning otsin tööd! :D

midagi on mäda Taani riigis

2011-02-07T20:19:00.003+02:00

Olen siis nüüd nädalakese selle kuningriiki õhku hinganud ja teid pidi kulgenud, aeg esimesi muljeid pajatada. Neile, kes Taanist maru hästi arvavad, ma edasi lugeda ei soovita.

Hea küll, eks sappi nõrgub igasse päeva ka suurest igatsusest, aga fakte ei saa eitada.

Kohe esimesel päeval oli kliendiga väike suusoojavestlus teemal "talv". Ta ütles, et talle ei meeldi talv. Ning miks talle peaks SEE talv SIIN meeldima? Vahel tuleb ka lund, aga enamjaolt on lihtsalt lõikav tuul ja jahe ja sajab vihma või lörtsi. Päikest olen ühel päeval natuke näinud vist. Paneb viieteistkümne külmakraadi ja paksu lumevaiba järele igatsema, tõepoolest. Kõik on porine ja määrdunud ja kõle, nagu hilissügis Eestis. Rääkimata sellest, et see maa on kuradi lame. Miks nad üldse tahavad siin elada? Vean kihla, et suvel on ka päikest maru vähe ja ikka puhub tuul ja kui randa tahad minna, siis sõida Eestisse või Taisse.

Taanlaste enda kohta ei oska ma väga järeldusi teha. Töökaaslane kirub. Telefonidele neile vastata ei meeldi. Koledad on nad ka. Ühtegi ilusat naisterahvast pole näinud (siinkohal soojad tervitused minu kaunitarile!). Kopenhaagen pole ka tohutult huvitav linn. Olen siin korra varemgi käinud, suvel oli natuke parem, aga 20-aastase tüübiga pole siin küll mõtet hängida. Sellistega võib kuidagi tööd veel teha koos, ei muud. Kristiaanias käisime küll. See on päris lahe koht. Ilusad maalingud, huvitav arhitektuur ja kõva kanepiäri otse tänaval. Plekktünnides põlevad tuled ka nagu Ameerika filmides.

Novot, ja ongi midagi mäda Taani riigis. Ning mina tean, mis see on - tegemist on Taaniga :P

it's one of those other days

2011-01-20T17:49:00.000+02:00

Mõne jaoks pole tänane päev ehk kuigi suurepärane. Kuid mina olen tänase olemasolu üle küll väga õnnelik. Ei vahetaks seda mitte millegi vastu, ausalt!

it's just one of those days...

2011-01-19T14:38:00.002+02:00

Vahel on lihtsalt nõme. Niimoodi, et päriselt ei pruugi ise ka aru saada, miks just. Enda nahk ei tundu paras olevat, enda koht ei tundu õige olevat, enda siht ei tundu selge olevat. Tahaks olla sülearvuti, mille kaane sulgemisel saabub talveuni ja uuesti ärgata millalgi hiljem, kui kõik on juba parem.

Peatage maailm, ma tahan maha minna!

küll on kena kelguga hangest alla lasta

2011-01-07T02:15:00.002+02:00

Tegelikult pole küll veel kelguga hangest alla lasknud. Isegi kilekoti peal mitte. Rääkimata perse peal pole kogemata libisemisest. Kuid lund peaks vist jaguma veel?

Lume vastu pole mul vähimatki. Lumi on tore. Jah, mulle ei meeldi, et linnas pole kusagile parkida, paljud tänavad on muutunud ühesuunaliseks ja katuselt lund lükata mulle ka ei meeldi, see on natuke liiga erutav, aga üldiselt on õues ilus. Kui jõulude ajal kõva lumi maha tuli, siis oli päris huvitav. Kohe esimese jõulupüha hommikul aitasin ühte autot välja kaevata kodulähedasel ristmikul - olin targu lumelabida ühes võtnud ja päästsin turvamehed hädast. Hiljem samal päeval kõndisin jalgsi linna. Hõh, kõnniteed kodust linnani ei lükatud veel kaks päeva lahti, alguses püüdsin põlvekõrgustes hangedes seigelda, aga pärast paarisada meetrit kolisin ohtlikumale, kuid lihtsamale sõidutee äärele.

Pilt linnas oli ka huvitav. Usinamad majaomanikud olid oma kõnnitee piinlikult puhtaks rookinud, mõnel kõrgusid sissesõidutee kõrval inimese kõrgused lumesambad. Teisel oli jälle ainult labidalaiune käik. Kohati on olukord tobe ka. Näiteks mõni hooletusse jäetud krunt. Naaberkruntide inimesed võiksid ju nii palju teha, et kumbki teeks pool sellest mõnekümnest meetrist puhtaks, aga ei. Võõrast lund ei puudutata.

Osad inimesed muutuvad lumega õelaks. Üks lollakas pensionär üritas mu autot sisse kaevata. Hiljem passis peale ja kui ma lahkuma valmistusin, tuli ja ütles mulle, et kui ma veelkord niimoodi pargin, kaevab täielikult sisse. Kena. Mitte mingit "Vabandust, kas teate, see parkimine segab meid, ärge palun enam nii tehke?" Kohe ähvardus. Veel parem on see, et auto polnud garaaži ette pargitud, vaid tee vastaspoolel. Nad pidid kolm labidatäit rohkem lund viskama ja mees pidi oma kalli auto pärast pabistades hoolikamalt rooli keerama. Uskumatu... õelus? kibestumus? Külm teeb vist pensionäridele liiga.

Tublimad majaomanikud kinnitavad oma elamu seinale sildi, et katuselt võib jääd alla sadada. Kui pihta saad, siis sind on hoiatatud! See on ikkagi sama hea kui jää allaraiumine, onju? Oh, häda selle lumega, kord on teist liiga palju, siis jälle ei piisa.

Aasta 2010 sai ka mööda. 31. detsembril mõtlesin veel kokkuvõtte teha, aga midagi tuli vahele. Nüüd pikalt enam ei viitsi, tundub kuidagi hilja. Midagi halba ei juhtunud, aga hea aasta nagu ka polnud. Huvitav oli küll. Ainult lõpuks oli tunne nagu oleks aeg kolm aastat varasem. Nüüd on aeg eluga jälle edasi liikuda. Nagu alati, loodan, et alanud aasta tuleb parem, ootused ja lootused on traditsiooniliselt suured. Ja kõigile teistele soovin ma ka head! Kade poiss pole ma kunagi olnud :)

if you have a problem...

2010-12-04T03:18:00.004+02:00

Ma mäletan, kuidas seda (esimest korda?) RTL-i pealt sugulaste juures nägin. Meil kodus satelliittelevisiooni polnud, aga neil oli ei-tiim. Kurat, see oli lahe! Keevitasid mitte millestki imeasju kokku ja tegid pahadele tuule alla. Kahjuks oli kõik dubleeritud saksa keelde ja midagi aru ei saanud, kuid see ei tähendanud selles eas midagi. Oleks B.A. mulle toona öelnud, et joo piima, siis ilmselt oleks praegu mul kaltsiumi üledoos.

Mõnda A-rühma osa olen mitu korda näinud. Mõnda ainult korra vist. Kuid kõik on vaadatud. Ses mõttes tulevad tunnid tööautos Prantsusmaal nostalgiaga meelde, sest seal said KÕIK osad ära vaadatud (tervitused kaasentusiastile Heigole :D). Ma olen vist varem ka rääkinud, et see on legendaarne seriaal. Rohkem vihjeid populaarkultuuris mingile asjale on teeninud vist ainult Star Wars. Nagu lapsikud Tarzani raamatuid, mida ma olen praeguseks juba kaks korda lugenud, vaatan ma ilmselt ka A-teami seriaali korra veel vähemalt. (No võibolla rohkem...) Top Gear on ilmselt maailma parim saade. Kuid A-rühm on ilmselt maailma parima seriaal. Sellest ei saa küllalt. Ja neid asju on vähe...

A-rühm

Black Books

Švejk

Ja võibolla veel midagi...

Vaatasin just A-rühma filmi treilerit ka ning see on oli samuti lahe. Film, ma mõtlen. Mis meenutab mulle George Peppardit, mis meenutab mulle ühte teist filmi, mis meenutab mulle ühte teist asja. Kuid sellest juba hiljem.

Hoike musta GMC mälestuspilti au sees!

kuningat otsimas

2010-11-27T01:34:00.003+02:00

Väljas on palju eriti kohevat lund. Selline õhkõrn, mis isegi vaikselt peale puhudes ära lendab. Ilus on tõesti, aga teadupärast ei sünni ilu patta panna. Või siis sooja tegema. Plätudes selle sees sumbates hakkab päris külm jalgadel. Ja kui siis tuled tuppa ja seal ka sooja ei saa, on õite halb. Istun praegu teki sees ja kui välja hingan, näen oma hingeõhku. See on mu tänane magamistuba :P Ma loodan, et küttekehad siin teevad siiski oma tööd ja ma ei pea hommikul lõdisedes ärkama (või ei saa üldse magama jääda?). Radiaatori juhe on ka nii neetult lühike, et ei saa seda isegi teki alla võtta :D

Solarise keskuse Elisa esinduses on üks tüüp, kelle eesnimi on Joe. Džõu võiks seda hääldada. Kuid ma ei arva, et see on õige hääldus. Ma arvan, et kusagil oli mingi väljamaa programm, kui talle nime pandi ja see ei tunnistanud õ-tähte. Et tegelikult on ta eesnimi Jõe. Sest ta perekonnanimi on (vabandust, ei taha vaesekest internetis kompromiteerida) on asi, mis viib üle vee. Teate küll, purdest suurem, tammist väiksem, võib rippuda, võib Ansipit meenutada, Tartus on Kroonuaia ja Kaar ja Sõpruse ja... Nagu Vilja Põld.

Käisin täna tööl. Kella kolmest 11-ni. Ja nii veel mitu päeva. Selg on kange. Jõudsin tühise kaheksa tunni jooksul mitu korda kõik kuradile saata. Vastik töö. Märg ja vahepeal tolmune ja lärmakas ja mõni muudkui vingub (millest saab ka aru, sest see ongi inimese töö). Ma kardan, et äkki olen ma töötegemise harjumuse sootuks kaotanud? See oleks küll päris kole :) Kuid mõned päevad ma veel vaatan sellesse asja, ehkki ma tahaks loota, et asi on siiski vastumeelses töös.

Ja nüüd istun siin Eesti õllekultuuri pealinnas ja joon veini. Igatpidi irooniline, ma avastasin. Gaasiga veini. Roosat veini talvel. Olen suures elamises üksinda. Täis igatsust eelmiste päevade järele, kui ma veel ei pidanud siin olema...

"Kuningat otsimas" on mingi suvalise raamatu pealkiri mu praeguses magamistoas ;)

kindad ja mobiiltelefonid

2010-11-17T16:38:00.003+02:00

Ma olen elus ühe mobiiltelefoni ära kaotanud. Võib olla, et seegi varastati. Kusagilt võõrast kohast lahkudes ikka patsutad korraks taskuid, et kontrollida telefoni ja rahakoti olemasolu. Ja kui oled ühe neist tavalisest teise taskusse pannud, võid sekundi murdosaks enne tõe meenumist paanikassegi sattuda. Kindaid olen ma ära kaotanud oluliselt rohkem. Küll ühe-, küll paarikaupa. Kindad ei tundu nii olulised, ehkki külma ilmaga võivad olla väga väärtuslikud näpusoojendajad.

Olgu see hirm kaotada kallis suhtlusvahend või palju väärtuslikku informatsiooni, siis mobiiltelefoni ees hoolitseme paremini ikka kartusest temast ilma jääda. Olen tihti mõelnud, et hirmud kontrollivad tänapäeval paljuski meie elu. Äriilm on mõistagi sellest kinni hakanud. Kindlusta ennast, sest sinuga võib midagi juhtuda. Pane kodu valve alla, sest keegi võib su maist vara himustada. Sõida soojale maale, sest muidu võib sul tulla depressioon. Loetelu võiks pikalt jätkata. Ikka tahetakse sulle midagi pähe määrida hirmutamise abil. Kohati, kui sellele mõelda, on see üsna ängistav. Karda kõike! Ära välju toast, ära söö, ära hinga. Jabur ju!

Kuid hirmul - nagu paljudel teistelgi asjadel - on ka teine külg, positiivsem. Pese käed enne söömist puhtaks. Tarbi vähem E-ainetega toitu. Kanna helkurit. Hoia oma kindaid. Natuke hirmu ei tee paha, see ei muuda uljaks ega hooletuks ega hoolimatuks.

Mõned inimesed on kinnaste moodi. Võtame neid nii iseenesestmõistetavalt, et ei karda nende pärast piisavalt. Ei pane neid kindlasse kohta, ei nõelu neid, kui neil on auk, kasutame pesemiseks vale vahendit. Ja kui siis avastame, et kindaid enam pole, külmetame ja mõtleme, miks küll hoolikamad ei olnud ning saame aru, et ilma kinnasteta on paras kannatus ja piin. Häid kindaid tuleb hoida. Isegi kui nad on olnud terve igaviku ja tunduvad, et kestavad teist sama kaua, tuleb nende eest hoolitseda nagu oleksid nad uued. Ja tuleb karta nende kaotamist. See natuke hirmu teeb head ainult meile ja meie kinnastele :)

Mobiiltelefoni pärast aga paanikasse sattuda pole mõtet, tema soojendamisvõime on äärmiselt piiratud.

2010-11-09T02:34:00.002+02:00

Lund sajab. Pole vist mõnusamat loodusnähtust kui öine lumesadu. Millalgi varem ju sadas juba natuke, aga praegusel lumesajul on õige tunne.

Seisin natuke lumesajus ja see oli hea. Imelikul kombel ei kuulnud isegi ühtegi autot kusagil sõitmas. Ainult vaikne tuule sahin ja lumesadu. Pehme ja tasane. Muudab maailma kuidagi sõbralikuks kohas, väga rahulikuks. Sellist rahu tahaks ka enda sisse. See oleks hea.

tahan lennata...

2010-11-05T00:36:00.002+02:00

... aga teinekord jälle ei taha! Teinekord oleks tore maa peal olla ja lihtsalt lennukeid vaadata.

Elul pole viga. Liites ja lahutades võrrandi kõiki tegureid on tulemus isegi päris hea. Could be stabbed, you know? Võibolla on isegi liiga hea. Liiga hea puhul on see jama, et see kipub otsa saama. Ning siis on liiga halb.

Ma tunnen, kuidas ma pisitasa päris maailmast eemaldun. Õhtud mööduvad filmidega, teinekord ka natuke veini. Vahel loen raamatut. Vahel olen niisama ja on ka hea. Magama lähen hilja, ärkan ka hilja. Kohustusi maailma ees pole. Kella peaaegu tarvis pole, nädalapäeva meenutamine nõuab ajugümnastikat. Mulle meeldib. Olla eemal sellest argisest sagimisest, kus kõik muudkui pingutavad ja kiirustavad, mõtlemata sellele, milleks tegelikult. Ma ei ütle, et pingutama ei peaks, kuid tundub, et inimesed elavad liiga palju pingutamise enda nimel. Mina usun, et kui inimene läbi mõtleb, mida ta tegelikult tahab, siis loksuvad asjad ise kuidagi paika. Maailm on karm, aga õiglane, öeldakse. Tahaks parandada - maailm on karm ja ebaõiglane. Kuid nii tunnevad vist kõik, eksole? Ohvrina. Ent sellele vaatamata olen ma temaga hetkel üsna rahus.

Oluline on vist unistada ja loota, et tuleb võimalus oma unistused teoks teha. Paaniliselt oma hetke taga ajada pole ilmselt mõtet, aga silmad peab lahti hoidma ja õigel ajal õiget asja tegema. Niimoodi võibki rahus olla. Oodates.

teemandid tuuleklaasil

2010-11-02T18:20:00.002+02:00

Läbi öise vihmase linna autoga sõita on kuidagi eriti rahustav...

Läksin magama. Uinusin päris kiirelt, sest olin juba üsna väsinud. Kuid ühel hetkel sügav uni kadus. Mäletan, et higistasin kohutavalt ja kummalises poolunes piinasid mind mingid mõtted. Visklesin ühelt küljelt teisele, kuid pigem magasin kui olin ärkvel. Ma ei saa sellest siiani aru. See pole esimene selline kord, aga üks rahutumaid küll. Mingid mõttekatked, fraasid jäävad ajusse kinni ja kordavad ennast uuesti ja uuesti ning muutuvad painavaks. Kui keegi on kuulanud, kuidas arvuti püüab vigast plaati välja lugeda, siis suudab ette kujutada, mismoodi ma ennast tundsin. Justkui viskav vinüülplaat. Mingil hetkel hiljem ma isegi veel suutsin neid piinavaid katkeid meenutada, aga magasin edasi ja unustasin. Kuid selline äärmiselt ebameeldiv emotsioon jääb. Huvitav, kuidas teinekord võivad unenäod anda sellise eriti kauakestva tundemälestuse...

2010-10-27T01:19:00.001+03:00

Vaegvalged oskavad ikka laulda, ma ütlen.

Lõuna-Aafrika, Pinotage (KWV)

2010-10-19T00:28:00.003+03:00

Viimastel päevadel olen natuke rohkem kui tavaliselt Norah Jonesi kuulanud. Hea laulja ja ilusad lood. See on eriti meeles mõlkunud.

mats soovitab...

2010-10-19T00:17:00.002+03:00

Eilse soovitus oleks Pinot Bianco Itaaliast (Italo Cescon / Friuli) ja tänase oma Cabernet Sauvignon-Chiraz Lõuna-Aafrikast (Kumala / Western Cape). Et tühja ei läheks, teate :D

you're gonna burn in hell!

2010-10-17T18:03:00.003+03:00

Tahaks soovida põrgus põlemist kõigile sitapeadele, kes teiste inimeste autouksi oma autoustega liiga lohakalt ümber käies mõlgivad! Seekordne mõlk on nagu LIIGA suur, et lihtsalt meelehärmi tunda. Sina, tundmatu mölakas, sured vööst saati sulatinas praadides ja soovid, et saaksid ise oma suu pussnoaga suuremaks lõigata, sest ta on liiga väike nii suurte valukarjete jaoks.

Olgu, see on ainult asi, aga maru inetu tegu ikkagi! Karma tasub!

Sulle on pühendatud Dimmu Borgiri "Burn in Hell" :D

An idle mind creates monsters

2010-10-15T07:37:00.002+03:00

Mäletan, et olen kusagil sarnase allkirjaga pilti näinud. Seda oleks justkui keegi väga kuulus öelnud, aga internet mulle selles selgust ei pakkunud.

Täna ärkasin vara. Ei, mitte pool 11 nagu laulus, vaid kella viie ajal. Uni lihtsalt läks ära. Viimasel ajal on seda juhtunud miskipärast. Olen natuke ärkvel ja siis jälle magan edasi. Või mis ärkvel? Voodist välja ei viitsi tulla, ainult mõtted keerlevad peas ja ise keerlen voodis. Need on sürreaalsed hetked, kus fantaasia seguneb reaalsusega. Keha ei saa piisavalt tegevust, et ennast päriselt unest välja tuua ja nii jäädki kõikuma kusagile kahe maailma piirile. Mulle need hetked meeldivad.

Hiljem tunduvad need mõtted sageli unenägudena, kuigi nad seda pole. Mul on tänahommikune rännak meeles. Meenutasin seda, kuidas me Sirilini ja glemmiga Vilniuses ja Varssavis käisime. Siis tuli mulle meelde Fear and Loathing in Las Vegas. Siis olin ma juba ise mingis veidras versioonis viimasest. Mäletan eriti eredalt, kuidas mul oli villases sokis jalg auto küljeaknast väljas, kuigi oli soe. Jube hea tunne oli. Kusagil oli politsei, kes meid ei puutunud, kuigi sõitsime ohutuledega (ja juht avastas, et suunatuledega oli mingi probleem :P). Veider.

Siis, ma-ei-tea-kust, tuli idee, et see film oleks palju lahedam, kui seal tegelasi vahetada. Et need hullunud narkomaanid seal oleksid näiteks Puhh ja Notsu ja Iiah ja teised. Järgmisena nägin stseeni, kus laksu all ja pohmellis Puhh pidas kõnet, mingi suure hoone katusel. Võis olla Varssavi kultuuripalee. Kõne oli talle ette antud mingi ametniku poolt, vist linnapea. Puhhil vedeles sigaret suunurgas ja samal ajal üritas see ametnik, kes välimuse järgi oli 30-ndate Ameerikast, tal teise sigareti suitsu põlema panna. Puhh veeris kõnet mikrofoni, ametnik teadis seda peast ja luges Puhhiga hääletult, ent ilmekalt kaasa, kui too jänni jäi. Ametnik oli närviline ja kartis Puhhi oma sigaretiga põletada. Ühel hetkel sai ta oma suitsu põlema, Puhh oli kõnelemisega juba hoos ja oma suitsu kõrva taha pannud. Tragi ametnik püüdis seda siis seal läita. Viimane mõte, mida ma sellest stseenist mäletan, on "nüüd läheb küll Puhh põlema..."

Ma kardan, et paganama palju häid filmistsenaariume on selle nahka läinud, et ma hommikul ei mäleta oma vahepealsest maailmast pärinevaid mõtteid...

aga äkki on nii? :)

2010-10-12T22:52:00.000+03:00

little trip to heaven :)

2010-10-09T06:43:00.003+03:00

Täna just kurtsin, et ühed mu halvimad emotsioonid on olnud hetkedel, kui ma olen purjus olnud. Täna öösel ma kuigi purjus ei olnud. Kõndisin sirgelt ja mõtlesin selgelt, kuigi natuke sai veini joodud. Ja hea oli.

Ma olen vist natuke lollakas.

Kõndisin kodu poole ja kuulasin muusikat. Kõndida oli paha, sest ma igatsesin voodisse. Päev ei olnud iseenesest just maailma parim, sest eilne oli lihtsalt kohutav, isegi teised räägivad. Tulevik tundub must. Mitte midagi head ei tundu olevat, tõsiselt.

Kuid ma naeratasin omaette. Vahepeal tahtsin lausa tantsida. Ma olin lihtsalt nii kuradima õnnelik. Elu pole kunagi nii värviline olnud. Kuidas saab sellises olukorras üldse kurb olla?! Kui sul on tunded, mida paljud inimesed vist ei koge kunagi. Pole halba ilma heata. Vaimse kirgastumise hetk, võiks öelda :D

Täna siis see kolmas lugu. Sobis algusse, sobib ka lõppu. Pühendusega :)

Pärast sain veel ennast välja ka elada. Nii vahva! :D

2010-10-08T13:43:00.002+03:00

Päris naljakas. Kuulad mingit asja korduvalt ja on tore ja pole nagu midagi. Ja siis ühel hetkel kuulad millegipärast jälle ja avastad nagu oleks tegemist sinu enda elu soundtrackiga... Ühelt plaadilt kolm lugu, mis on täpselt õiges järjekorras ja sobivad ideaalselt vahelduvate tujudega...

life sucks, get a fucking helmet, alright!

2010-10-08T01:09:00.002+03:00

Tegelikult mõtlesin ühele teisele loole, kuid alati on kusagil peidus üks "aga".

just for the record...

2010-10-07T12:47:00.001+03:00

7. oktoober 2010 - ilus päikeseline sügispäev. Ja vist üks segasemaid päevi minu elus. Issanda teed on imelikud, eks?

metsast

2010-09-27T16:14:00.002+03:00

... või siis täpsemalt aasalt Võrumaa metsade vahel. Aasta viimane karikakar.

Teadagi kellele :)

Tean, ei tea

2010-09-24T15:16:00.003+03:00

Miks elu vahel nii keeruline on? See, mida pead õigeks, osutub valeks. Kavatsused on parimad, aga välja kukub nagu alati - halvasti? Miks igal asjal on kaks poolt - võid korraga olla rahul ja tunda ennast läbikukkujana?

Tahaks lihtsamalt ju...

money, money, money

2010-09-15T13:13:00.002+03:00

Koristan sahtlit ja sellesse on kogunenud omajagu erinevaid münte. Peotäis europeenraha ei üllata ja seda läheb varsti tarvis ka. Lisaks on veel üls Eesti Vabariigi juubelikroonine. Üks auguga Norra kroon, mille päritolu on selgusetu. 1 Poola zlott. 7 Horvaata kuna. Natuke Rootsi kroone, mis pole suuremat sorti üllatus. Üks USA kümnesendine ja kaks ühesendist. Üks viimastest on koguni 1946. aastast!

Passi vahelt leidsin veel unustatud 25 eurot ka! :D

uudis- ja unarsõnu

2010-09-14T19:25:00.001+03:00

Uus omadussõna trügib peale - "staar".

Across the Universe

2010-09-13T03:04:00.007+03:00

Mõni päev tagasi nägin sellenimelist filmi. Kuigi ma pole kunagi väga suur muusikafilmide austaja iseenesest olnud, siis see on üks väheseid erandeid. Tegemist biitlite muusikaga, aga kui nende lood originaalis kõlavad tavaliselt üsna sarnaselt ja laias laastus isegi veidi igavalt, siis selles filmis on lugudele hoopis teine hingamine antud. Lugudes on hoopis rohkem emotsioone, sügavust ja kirge. Olen viimasel paaril päeval filmi helirada kordi ja kordi läbi mängitanud. Ja kuna ma leidsin ka üles võimaluse videode lisamiseks, siis siin ka see lugu, mis mulle kõige rohkem hinge läinud :)

2010-09-13T00:53:00.002+03:00

Vahel ei oskagi mingit pealkirja panna.

Öö oli pikk ja tore. Päev võrreldes eelnevatega isegi üsna produktiivne, võib öelda, et Eestisse tagasi kolimine hakkab ühele poole saama. Natuke veel asjade sättimist ja olen ennast tagasi sisse seadnud. Kaks nädalat ainult kuluski selleks :)

Kuid sellele vaatamata on sees veidi tühi tunne. Hakkan arvama, et peaks selles suhtes vist midagi ette võtma. Vähem kisa, rohkem villa!

2010-09-10T20:05:00.002+03:00

Tavaliselt kõlab mul iga päev mõttes korduse peal mitmeid lugusid. Tänasest jäi meelde see:

hitte mäletad?

2010-09-03T13:11:00.002+03:00

Leidsin asju sorteerides ka mõned vanad kassetid. Las ma meenutan teile nende sisu :D

"Sügishitt 1995"
A-pool

1. Intro - Eesti Ekspress esitleb
2. Mart Mardisalu feat. Hedvig Hanson - Varumees
3. Maarja-Liis - Sind leidsin Club mix
4. Suve Süda - Lähme siit
5. Nancy - Keegi teine
6. 2 Quick Start - Kirg su silmis
7. Estin - Peegel
8. Karl Madis - Sügis

B-pool
1. Code One - Tunne su sees Hauzl-Mauzl Mix
2. The Names - Leia end
3. 2QS feat. Hedvig Hanson - I Feel for You
4. Tiiu - Magusad huuled
5. Mr Happyman - Lõvisüda
6. Insignia - Love
7. 2 Quick Start - Kingitus Mitro mix 148 BPM
8. Apelsin - Sügistuuled legend

Sama aasta jõuluhiti kassetilt leidis muuhulgas selliseid hitte nagu Hedvig Hanson, Maarja-Liis, Pearu Paulus, Mart Mardisalu "Jingle bells (Aisakell)" - kes siis seda videot ei mäletaks? ;) Must Q oli esindatud ja keegi põneva nimega artist - B & S War Song.

Jõuluhiti tagaküljel ilutseb suur Finlandia jõhvikaviin pudel lausega "Iga ilmaga - iga mahlaga!" ja sügishittide kogumikult võib leida suure sildi "Black Velvet", mis lähimal silmitsemisel küll hoopis mingiks riidekaubaks osutub.

Oh, kes mäletab veel nende laulude sõnu? Mina mõne refrääniosa igatahes suudan meenutada :D

28. august! august, kurat võtku!

2010-08-28T18:47:00.004+03:00

Käisin täna ühes poes ja mida ma nägin? Võttis sõnatuks.

hei, tulejumal, su saba põleb!

2010-08-26T21:33:00.003+03:00

Internetis olen kohanud teste, mille abil saad välja selgitada oma supervõime. Kas oled pime ja nähtamatu või oskad lennata, aga ei oma mingisugust suunataju. Ma olen ka mingeid teinud. Kahjuks tulemusi enam ei mäleta. Kuid polegi vaja, sest oma supervõime olen ma iseseisvalt avastanud.

Minu supervõimeks on lambipirnide läbipõletamine lülitile vajutamisega. Muidugi pole ma selle võime arendamise kallal väga palju vaeva näinud, nii et iga pirni ma veel läbi lasta ei suuda, ent see tuleb mul siiski kaunis hästi välja. Isegi uued pirnid kardavad hirmunult minu lülitivajutust.

Järele mõeldes - võibolla olen ma üldse pirnijumal. Viru Folgi ajal Käsmus suutsin kaks tänavavalgustuslampi järjest välja lülitada öeldes lihtsalt: "Ööd on siin mustad!" (veenvalt muidugi!) No okei, üks oli natuke aeglasema taibuga (pika posti otsas ju), ent töötas.

2010-08-24T23:52:00.002+03:00

Vahel haarab lihtsalt ahastus, sest pole midagi teha. Kell saab kohe 11 õhtul. Raamatut, mida lugeda, mul pole. Filmide vaatamiseks on kell juba liiga palju, magamamineku aeg peaks selleks piisavalt varsti tulema. Internetis pole enam midagi. Tahaks asju pakkida, ent selleks on liiga vara.

Tahaks teha kõike ja mitte midagi! Kuulan bluusi. Äkki leian ristsõnad ka kohvrist...

sinivalge kotka turjal

2010-08-23T23:15:00.002+03:00

Täna sättisin ennast siis rahvusliku lennukompanii Ameerika päritolu õhusõiduki avariiväljapääsu kõrval olevasse istmesse (mitte, et seal paiknemine mind kuidagi paremini tundma paneks, ruumi on lihtsalt rohkem!) ja võtsin ette tunniajalise õhureisi Arlanda lennujaama. Mitte midagi tähelepanuväärset ei juhtunud. Ka mitte siis, kui eelnevalt bussiga Tallinnasse sõitsin. Ja hiljem kui Arlandast rongidega siinse kodu poole loksusin. Maailma kõige tavalisem päev.

Ent mitte päris. Olen küll ehk veidi noor, et inimestega igal kohtumisel hüvasti jätta, kuid vahel tuleb peale tunne, et mis siis, kui seda enam ei juhtugi. Maailma kõige tavalisemaid päevi. Sest lennata Stockholmi ja rongidega koju sõita on minu jaoks küll veidi tüütum enamikest, ent siiski üsna harilik päev. Ja täna oli üsna tõenäoliselt viimane selline päev. Kas just terves ülejäänud elus, aga seegi pole välistatud. Stockholm pole Eestist üüratult kaugel, ent on ju üsna võimalik, et siiagi enam ei satu. Elu esimesed 24 aastat ju ka ei käinud.

Mitte, et ma Stockholmi kohutavalt taga igatsema jääksin. Või neid ronge, mis mind arvukatel kordadel sõidutanud on. Või sinna ja tagasi lendamist. Kuid sellele vaatamata on veider mõelda, et mingi asi, millega oled nii harjunud on otsas ja võimalik, et alatiseks. Ühel päeval ärkad hommikul üles ja asjad on hoopis teisiti. Ukse taga on hoopis teistsugune maailm ja kuigi eelmisel päeval võisid olla kuninga kass, oled järgmisel hoopis koduta koer...

mustikas!

2010-08-19T02:33:00.002+03:00

Ja kuigi mulle mustikad meeldivad (need tavalised metsa omad, mitte need kultuursed, mis suud ei määri), on see lugu hoopis maasikast.

Mitte ööklubist, siiski, ehkki olen kindel, et kui seinad suudaksid rääkida...

Naljakas, et unenägu meenub siis, kui pole und. Võibolla pole ka, aga kuidagi kontrastne tundub.

Möödunud ööl nägin unes igasugu kummalisi asju. Rändasin läbi kummaliste mahajäetud tööstusrajoonide ja püüdsin sülearvutis kusagil trepi peal magistritööd kirjutada. Millest, ei suuda meenutada, kui siiski teemat vist teadsin (sest ei edenenud, seda mäletan). Eredaim mälestus on aga hoopis see, et ühel hetkel nägin imekaunist taime. See oli päevalille vars lehtedega, mille otsas säras täiuslik ja hiiglasuur maasikas. Kujutage seda nüüd ette. Kõrgel rohelise varre otsas peesitab pehmes õhtupäikeses üks täiuslik maasikas... Lihtsalt lummav. Sellise hetke peab pildile saama lihtsalt. Jooksin fotoaparaadi järele. Ent kui tagasi jõudsin, oli yx mu töökaaslane maasika ära korjanud. Olin maruvihane. Karjusin ta peale ja ütlesin, et kui maha võttis, siis peab selle kohe ka ära sööma (ja ma kujutan ette, et see maasikas võis kaaluda oma 15 kilo). Ongi episoodi lõpp, ilma puändita. Kuid maasikas on eredalt meeles. Oli lihtsalt fantastiline selline.

halloo Kosmos?!

2010-08-13T21:52:00.003+03:00

Halloo, Maa!

Teadupärast müüakse juba pileteid tulevastele kosmoseturistidele, kes futuristlike lennukitega orbiidile saadetakse. Päris soolased on need hinnad, lihtinimene sinna ei pääse. Kuid muretsemiseks pole põhjust. Kosmos on hoopis lähemal. Täna Stockholmis nägin, et isegi bussiga saab sinna. Bussisõit pole kunagi hirmkallis olnud!

ööd on meil mustad

2010-08-12T19:16:00.005+03:00

... mis on hea langevate tähtede vaatlemiseks. Tänu kokkuhoiupoliitikale võib suurema valguseta tähesadu kaeda otse linna keskel. Alates kella kahest öösel!

tARTuFFil hakatakse järgmisel aastal vist juba telkima, selleks, et istekohta saada. Šašlõkitänavast rääkimata.

Lendan kohe jälle tööle. Mida kauem on eemal oldud, seda raskem on tagasi minna. Mitte seepärast, et töö käest välja harjuks, vaid teistsugune elu on meelitavam, parem ja rõõmsam. Seekord on raske, sest olen juba nädala Eesti tolmu ja tormi tundnud. Eriti raske, sest on olnud maru hea nädal. Selline aeg, mida suvelt justkui ootakski.
Ent hea, kui ükski nädal selline on.
Jah.

Sügav tänukummardus.

P.S Vabandan ühekordse formaadivarguse eest, aga see tundus sobivat :) Rohkem ei tee, ausõna!

Viru Folk

2010-08-10T14:45:00.003+03:00

Nädalavahetusel käisin Viru Folgil. Oli äge. Sai suitsulesta ja värsket kartulit heeringaga. Nahkhiirenaiselt sai pinnitud, miks nahkhiiri ikkagi uurida vaja on. Viimast esinejat nägi ainult kaks lugu, sest siis viis äiksetorm laval katuse.

toit on püha!

2010-07-30T23:53:00.002+03:00

Käisin täna ühe kliendi juures. Iseenesest pole see tähelepanuväärne, ma teen seda igal kehvemal päeval. Klient tellis ühest mujalt ülejäävast tükist oma hamstripuuri (või mis näriline ta oligi, ma täpsemalt ei uurinud) alla graniidist laua. Ta naine oli asiaat. Ma mõtlesin selle peale: "Toitu peab austama!"

ma ei saabunud kusagile

2010-07-29T01:42:00.003+03:00

Juba tükimat aega seisab see pilt mul töölaual, aga pole seni viitsinud jagada. Sellise tulemuse saab, kui Google Translator Stockholmi ühistranspordisüsteemi kodulehe kallale lasta :)

Ja mille paganama pärast on Arlanda lennujaama viiendast terminalist Heathrow vastav saanud, jääb mõistatuseks...

kas päris täpselt ikka?

2010-07-10T23:29:00.003+03:00

Tahaksin siinkohal teha sügava kummarduse Uruguay jalgpallimeeskonnale, kes on sel MM-il Hollandi järel minu poolehoidmise pingereas kindlal teisel kohal. Kole kahju ainult, et Saksamaale kaotasid kolmanda koha mängus.

Tegelikult aga mõtlesin ma hoopis reklaamidele. Jalgpalli vaheajal nägin mingit näokreemi reklaami, mis teeb sinuga midagi 24 tundi. Kuidas kõik asjad mõjuvad 24 tundi? Olgu pealegi, mõni hambapasta ka ainult 12 tundi. Kas tohutud laborid täis teadlasi pingutavad selle nimel, et asjad ikka 24 tundi töötaksid, mitte 22 või 26? Mis ma tahan öelda, on see, et 24 tundi on jaburalt pühaks ajaühikuks tehtud tänapäeval. Mulle meeldivad küll ka ajaühikud päev või ööpäev.

"better call your boss!"

2010-07-09T01:22:00.003+03:00

Kell on veidi üle südaöö ja kuna tööpäev sai just äsja lõpuks seljatatud, võib asuda sellest muljetama.

Viimastel päevadel olen igal hommikul ärgates tundnud kohutavat väsimust ja mõelnud, et helistan kohe kontorisse ja saadan kõik kuradile: "Screw you guys, I'm going home!" Ratsionaalse inimesena ma seda loomulikult ei tee, kuigi tahtmine on hirmus suur. Harvadel juhtudel aga on ka tööpäevi, mis pakuvad huvitavaid elamusi. Näiteks täna.

Esimene oli, kui jalutasin sisse meiega koostööd tegevasse kodutehnikakauplusse, et seal natuke asjatada. Oodatud inimeste asemel nägin esimese asjana hoopis kahte neegrinaist. Olles lähemale jõudnud, vaatas üks neist mind ja olles särgi peale tikitud logo järgi mind ära tundnud, teatas, et just mina olengi õige inimene õigel ajal õiges kohas. Ja järgmise asjana küsis minult oma faksimasinaga jändavale sõbrale viidates, kas ma olen kunagi näinud kedagi nii lolli. Ma ei jõudnudki üllatuse peale öelda, et maailm ei väsi selles suunas küll kunagi üllatamast.

Igatahes, mina olin sobiv inimene nende jaoks tollel hetkel, kuid see polegi oluline. Asjalikumad vestlused peetud, küsis Rose minult, et kas ma olen Eestist ja kas Tallinnast. Vastasin eitavalt. Seepeale teatas ta, et käib aeg-ajalt ikka Tallinnas ja Riias riideid ostmas. Ma olin selle peale üllatunud, tavaliselt on ju vastupidi. Tema hoopis rääkis mulle, et Rootsis müüdavad riided on paras rämps, kõigil on samasugused asjad seljas ja talle meeldivad hoopis rohkem Tallinnas ja Riias pakutav kaup. Olevat palju huvitavam.

Ei teagi, kas praalis niisama või mitte, aga rääkis, et teisel pool merd poodlemas käies ostab tavaliselt 25 000 SEKi väärtuses kaupa. Kirjeldas, kuidas läks ühte oma tavalisse Riia ostmiskohta ja seal olevat uus müüja olnud. Tollele ütles kohe: "better call your boss!" Müüja polevat seda teinud ja hiljem olevat peaaegu pisarateni hädas olnud. Kui boss lõpuks saabus, olla see küsinud: "Miks sa mulle kohe ei helistanud, et Rose siin on?" Võta siis kinni, kas uskuda neegri juttu või mitte (tahtmata rassistlikult kõlada, ta oli tore tädi).

Vahepeal poetas ta mulle ka oma visiitkaardi, et saaksin talle hinnapakkumise saata. Viskasin sellele ainult kiire pilgu ja esimese asjana hakkas silma, et on keeleanalüütik mitmele keelele. Noh, Nigeeriast oli ka, seda juba ütles, lisaks oli (riiete teemal) maininud, et on elanud ka Prantsusmaal ja Londonis. Mõtlesin, et tahab veel kallist graniiti ka endale kööki, ju on vist diplomaatilise korpusega seotud.

Hiljem uurisin visiitkaarti lähemalt. Sellele, on, muideks, lausa kahele poole trükitud. Lisaks sellele, et ta on inglise keele, lihtsustatud inglise keele, yoruba, krio ja esani/ishani keele analüütik, haritud ja testitud tõlk, teeb ta ka muid asju, visiitkaardi tagaküljel. Näiteks on ta rahvusvaheliselt diplomeeritud jalahooldaja, spaapediküür, maniküür, professionaalne juustepikendaja. Temalt saab cateringi-teenust Aafrika ja Aasia köögist. Ning Nigeeria tantsust huvitatud peaksid kohe tema telefoninumbri hankima.

Kõlab rohkem paljunäinud põgeniku kui diplomaatilise koprusega seotud isikuna :P

Ja jätkame Aafrika teemadel. Läksin mina teise kliendi juurde. Teadsin juba oodata, et tegemist pole rootslastega. Mees rääkis huvitava aktsendiga inglise keelt, kuid väga hästi. Hiljem rääkis telefonis naisega ja väga kummalises keeles. Kõlas justkui hollandi keel. Kui päris nagu polnud ja vahepeal lipsas midagi inglise keele sarnast sisse ja siis kõlas jälle veidi nagu saksa keel. Arvasin, et ehk ikka hollandi keel. Hiljem rääkis uuesti naisega ja kõnest sain kätte katke "nagu meil oli Lõuna-Aafrikas". Ahhaa! Afrikaani keel! Sealt nad siis ongi.

Hiljem olin omadega juba valmis ja ootasime mehe naist, kes pidi lõpliku "jah"-i kõigele ütlema. Vestlesime siis niisama suusoojaks. Tuli välja, et ta oli pärit Durbanist, sealt kus osad MM-i mängudki toimunud on. Rääkis, et siin ühe mängu ajal mainitud 13 soojakraadi on Durbanis tõsine külm, inimesed panevad kindadki kätte. Suvisel ajal ulatuvat temperatuur aga 39-40 soojakraadini, mis tänu niiskusele tundub nagu 45-48. Tal olevat seal olnud inimesed, kes pool tundi enne ta väljasõitu läksid panid autos konditsioneeri tööle. Ema elab tal siiani seal, too olevat alles hiljuti öelnud, et basseinis on vesi 31 kraadi soe. Mis jahutust sa sealt siis otsid! Nipp olevatki see, et käid basseinis ära ja siis lähed märjana sisse, kus on konditsioneer. Niimoodi natuke jahutavat.

Rootsis talle meeldib. Praegu, kui on 27 kraadi sooja väljas, olevat vastik isegi. Ootab aega, kui jälle jahedamaks läheb. Talv on tore, lumi ka, ainult vihm nii väga ei meeldi. Tema naisele seevastu meeldib kohutavalt kuum ilm. Olevat lubanud naisele, et kord aastas käivad kusagil soojas kohas ka. Seda ma ei küsinudki, kaua ta siin juba olnud on, ütles ainult seda, et ta tuli, sest pakuti kolmeaastast lepingut. Ka see jäi küsimata, kas tahab sinna tagasi ka.

Lõuna-Aafrika Vabariik, mis ta sinna ikka tükib? Nagu me igalt poolt lugeda võime, siis ainult pätid, vargad ja mõrvarid. Noored löövad endal esihambaid välja, et need kuldhammastega asendada, sest nii on blingim. Vuvuzelade kuulmisest on kõigil enam kui küllalt.

Ma tegin kunagi referaadi Lõuna-Aafrika Vabariigist. Ma sellest suurt ei mäletagi. Ainult seda, et neil on kolm pealinna ja 11 riigikeelt. Kuid iseenesest on tegemist ääretult põneva riigiga. Neil on huvitav ajalugu, palju erinevaid rahvusgruppe (muuseas isegi norrakate ja Leedu juutide järeltulijaid), rohkelt erinevaid keeli. Kas või seesama afrikaani keel, mis on hollandi keelest arenenud. Tohutult huvitav! See on üks hiiglaslik sulatuspott, kuhu on kõiki saadaolevaid koostisosi sisse pistetud. Kahju, et nii kaugel on ja siiski üsna ebaturvaline tundub, muidu läheks hea meelega kohale ja uuriks oma silmaga seda põnevat maad.

Maailm on huvitav!

päris põhjast jäi 215 NOKi puudu

2010-07-04T22:43:00.002+03:00

Võib öelda, et kahenädalane suvepuhkus on sulanud kui jäätis soojal rannaliival. On joostud ja on mängitud ja veel üht-teist tehtud.

Põhiline oli muidugi kauaoodatud matk Soome tundras. Et te kõik teaksite, siis ligi 1500 km järjest autos veeta pole üldse hea mõte. Kuid tegime seda sellele vaatamata. Hommikul kella kaheksa ja üheksa vahel asusime Tartust teele ja järgmisel hommikul nõks enne seitset olime Kilpisjärvil. Viimased 300 kilomeetrit olid minu sõita. Ja kui pärast ööpäeva ülevalolekut, mis vaheldus lühikeste tukastamishetkedega kusagil pärapõrgus sulle äkki kari põhjapõtru teele ilmub, siis on tegemist kaunis sürreaalse kogemusega.

Huvitav algas tegelikult juba varem, kui kella ühe paiku öösel oli endiselt täiesti valge ja mingid inimesed suvalistes kohtades sel kellaajal mingeid asju ajasid. Inimesed, magada ei näe või? Väljas täiesti valge ju, peaks voodi üles leidma küll. Päris põhjas polnud veel suvigi käes. Puud - nii palju, kui neid seal leidus - olid alles hiirekõrvul.

Entusiastlike inimestena ei jäänud me puhkama, vaid pakkisime asjad ja hakkasime kohe vantsima. Mõni tund hiljem olime esimese onnikese juures, kus mõtlesime õhtuni magada ja siis edasi minna. Kuid kolme tunni pärast olime juba uuesti üleval, sest ahju puudega täis ladumine polnud eriti hea mõte kosutava une seisukohalt. Läksime veel 9 km järgmisse onni, kuhu jäime ka ööle (või päevale). Arvestades liiklust neil matkaradadel tundus siiski olevat mõistlik pigem kella järgi elada. Oma telkidega oleks muidugi võinud polaarpäeva paremini ära kasutada.

Järgmisel päeval jalutasime mängleva kergusega veel umbes 25 km. Ja mängleva kergluse all mõtlen ma loomulikult seda, et õlad polnud sellise raskusega seljakottidega harjunud ja juba esimeste tundidega oli üks mu kand katki hõõrunud, mis terve matka vältel ebamugavustunnet põhjustas. Füüsiliselt pole selline ringitrampimine sugugi lihtne. Hüppeliigesed saavad seljakoti ja kividel karglemise tõttu väga suure koormuse ja on lõppeks nii väsinud, et hakkavad kergelt valu tegema. Kott läheb muidugi järjest kergemaks, mis väsinud matkaselli alati rõõmustab.

Jaanipäeva tähistasime väikses hurtsikus tundrajärve kaldal, ümberringi kohati veel lumelaikegi. Ilus koht oli.

Tundra oli üldse vahva. Kui keegi küsib, mis ma seal nägin, siis olen ikka vastanud, et "mitte midagi" ja see on üsna tõsi, sest suurt miskit seal polegi. Palju kive, sammal, pahkluuni ulatuvad kased ja mõnes soodsamas kohas veidi kõrgemad kased. Kuid see kõik on päris ilus. Õnneks jõudsime õigel ajal sinna, sääski polnud veel tulnud ja paar päeva oli väga hea ilm ka. Vihma saime vähe.

Niisiis, suured ja väiksed kivid, sammal, vahel mõned põhjapõdrad seda nosimas ja igal pool põhjapõtrade pabulad. Kuid milline avaruse tunne! Kui tuul vahel natukeseks lakkas oli kõikjal ka kõrvulukustav vaikus. Sellist luksust pole ma juba hiiglama kaua proovida saanud. Ilusad mäed ja vulisevad jääkülma veega mäestikuojad, millest ülesaamine teinekord parajalt nuputamist nõudis. Tunnen ennast kole patusena, et suutsin sinna koti rihma vahelt kaks tühja plastikpudelit ära kaotada.

Ilus ühesõnaga. Kogu see kasinus paneb ainult imestama elu püüdlikkuse üle. Igal pool, kus vähegi võimalik, üritab mõni taim kasvada. Linnas asfaldipraos võilill on küll samasuguse entusiasmi kandja, kuid tundras tunned tõeliselt seda püüdu päikese poole, olgu pinnas kui kivine tahes ja talved kui külmad ja elutud kui nad saavad. Kilpisjärvil on märtsis keskmiselt meeter lund ja mais on sellest alles veel tervelt 15 sentimeetrit! Omalaadne elamus igatahes.

Kui poolvigastena tagasi olime jõudnud, lubasime endale väikest luksust ja sõime nii, et ei pidanud seda ise tegema ja konservide/kuivtoiduga leppima ning üürisime mõnusa maja, kus sai voodis magada ja saunas oma piinatud lihased ja luud pehmeks soojendada.

Edasi siirdusime juba Norrasse. Esimene kord minul selles riigis. Fjordide vahel sõitmine kulutab küll palju aega, kuid samas avaneb ka väga hurmavaid vaateid. Mitte, et Eestis kole oleks, aga igavavõitu on küll meie maastik. Norras tahaks seal rannikul laevaga sõita, vot see oleks alles põnev!

Sihiks oli meil Nordkapp, kõige põhjapoolsem Euroopa punkt. Sinna jõudmisest jäi meil nii kilomeetrike puudu, sest enne tõotatud maad on püsti pandud tõkkepuu, kus igalt inimeselt 215 Norra krooni kasseeritakse. 430 Eesti krooni mingilt kaljult mere vaatamise eest on ikka ilmselge liialdus ja jätsime selle vahele. Eriti arvestades, et tunnelimaksu näol oli meid juba polaarpäise päeva ajal röövitud. Läksime sama targalt tagasi ja külastasime Euroopa kõige põhjapoolsemat kaluriküla. Juhhei! :P

Ja mida nad endast üldse mõtlevad? 215 krooni?! Nemad ehitasid selle kalju või?! Hiljem kodus sain aga teada, et hea oli see raha maksmata jätta, sest tegelikult on naaberneem hoopis rohkem põhjas. Sinna oleks saanud jalutada, aga kahjuks me ei teadnud seda siis :( Mis seal ikka, päris kaugele jõudsime ikka. Pärast ööd Nordkapis hakkasime tagasi sõitma. See oli jälle üks kohutavalt nüristav autosõit, mille lõpuks mu sabakont ennast juba üsna tugevalt tunda andis.

Reis oli tore ja hariv. Saime palju asju teada. Näiteks, mida kannab Kadri endaga pidevalt kaasas, mis Helgal viga on ja kust vanamees endale uue pruudi leidis. Ja ärge unustage, et Nordkappi pääs maksab 215 krooni! Parem vaadake internetist pilte :D

Edasi on puhkus juba veidi argisem olnud. Jalgpallile on loomulikult kaasa elatud, tulemused on senini paljutõotavad. Sel nädalavahetusel käisime sõpradega rannas, oli ka tore. Mõistlikkuse ja päikesekraami abil vist eriti tugevalt kahjustada ei saanudki. See vist oli mul üle 7 aasta esimene kord rannas telkida. Mõnus vaheldus.

Kuid nüüd on pidu läbi, homme peab uuesti tööle sõitma. Ja oi, kuidas ma seda teha ei taha. Ent missa ahne inimeseloom ikka peale hakkad... Läbi raskuste lõpu poole, pean vastu! 27-aastasena. Nüüd on nagu see hetk, kus võiks stopperi küll seisma ära panna ja kuulata Alphaville'i lugu "Forever Young" refrääni.

See postitus tehti minu 28. eluaasta 44. minutil. Tänan meelespidajaid!

millal maksan karmavõlga?

2010-06-28T19:50:00.003+03:00

Alustame siis algusest nagu traditsioonid ette näevad.

Reisimine on alati pakkunud elamusi ja nüüd siis väike seik, mis mul vahepeal pajatamata jäänud. Viimane reis Stockholmi tahtis napilt ära jääda. Olles lennujaama jõudnud, sagedase lendaja ja lähedal elava inimese liigsest enesekindlusest tingituna ainult loetud minutid enne check-in'i lõppu, avastasin, et olin ID-kaardi koju kaardilugejasse unustanud. Helistasin kohe õele, et ta selle järele tooks ja lootsin, et jõuab õigeks ajaks. Õnneks aga mind tuntakse selles lennujaamas ja check-in tehti ilma isikut tõendava dokumendita ära ja sain peale. Vastutulelikule lennujaamatöötajale viisin hiljem tänutäheks ka šokolaadi. See karmavõlg sai tasutud, kuid vaevu-vaevu...

18. juunil Tartu poole suundudes, et alustada oma kahenädalast puhkust, avastasin end ühtäkki Stockholmi Arlanda lennujaama viival kiirteel ummikus olevat. Väärtuslikud minutid sulasid kiiremini kui või kuumal pannil. Veel 15 minutit check-in'i lõpuni, kümme, viis... Mingi aja pärast hakkas liiklus uuesti normaalselt toimima, kuid selleks ajaks oli juba selge, et õigeks ajaks enam ei jõua. Kujutasin juba ette, kui suuri summasid Eestisse lendamise eest pean maksma. Närvi enam ei viitsinudki minna, lihtsalt suur nördimus, et just sellisel hetkel see ummik tekkima pidi.

Lennujaama ette jõudsin umbes kolm-neli minutit pärast ametlikku lennule registreerimise lõppu. Lennujaamades on ikka karmid reeglid olnud, kuid häda paneb teadupärast kassigi ujuma. Jooksin check-in lettide juurde ja trügisin esimese klassi leti ette, küsisin, kas saan peale äkki kuidagi. Tädi küsis, kas mul registreeritavat pagasit ka on. Oli küll. Siis helistas kuskile ja küsis, kas saab minu lennule hilinenud pagasi toimetada. Paar närvesöövat minutit vaikivat telefoni ja sai. Pidin ise kohvri eripagasi letti viima ja ta ütles, et ma parem jooksku.

Ja ma jooksin. Pardakaardi kontrollis oli pikk saba, pugesin lintide alt otse. Turvakontrollis oli pikk saba, jooksin kõigist mööda ja pressisin vahele, ise lennult rihma vöölt kakkudes. Pärast turvakontrolli jooksin edasi. Jõudsin väravasse ja avastasin, et pole veel inimesi pealegi laskma hakatud. Lennu väljumine hilines veidi. Jõudsin isegi ära käia ja vastutulelikule lennujaamatöötajale šokolaadi osta.

Kui lennuki juurde jõudsime, oli enamus pagasist juba peale laetud. Mõned kohvrid olid veel pagasikärus. Hing aimas halba, sest inimesi paistis palju olevat ja seda on juba juhtunud, et kohvrid maha jäetakse. Minu kohvrit kärus polnud. Kas polnud jõudnud või oli peal? Üks kurja näoga vanamoor juba kurtis, et see tal teine kord, kui pagas maha jääb, tundis oma kohvri ära väljaspool lennukit.

Tartus ootasin põnevusega, kas tuleb mu kohver või mitte. Tuli. Kergendus, sest seal olid sees mu riided juba ülejärgmisel hommikul algavaks tundramatkaks.

Poleks mind sellele lennukile lastud, oleksid need inimesed saanud oma pagasi. Piloot veel ütles, et pidid tegema valiku reisijate ja pagasi vahel. Kuid mina sain ise kohale ja kohvriga pealekauba. Karmavõlg? Mulle tundub küll :D

Mis vanamutti puutub, siis - vabandage mu õelust - ma leian, et ta näost ja hääletoonist paistis juba üks vastik vinguja, kes oma karmavõlga maksab, nii et paras talle vist. Mina olen hea :D

I AM THE STIG

2010-06-10T00:47:00.002+03:00

Noh, ma tegelikult ei kommenteeri seda, aga hea pealkiri.

Olen Top Geari vaatamisega aastate jooksul juba 7-nda hooajani jõudnud (hetkel märgitakse numbriks vist juba 14?) :P Mulle väga meeldivad autod. Või kui täpsem olla, siis mulle meeldib nendega sõita. Mitte kõigiga muidugi, headega ikka. Paraku olen ma elus heade autode rooli sattunud haruharva. Suurepärase auto roolis pole istunudki.

Top Gear meeldib mulle loomulikult sellepärast, et on lõbus, aga eelkõige vist seepärast, et räägitakse, mis tunne on erinevate autodega sõita - hobujõud ja muu tehniline värk polegi minu jaoks kuigi oluline. Saatejuhid kirjeldavad autost saadud kogemust nii elavalt ja arusaadavalt, et tekib päris hea ettekujutus, mis tunne võiks konkreetse auto roolis olla. Sageli sõidavad nad autodega, mis ei vääri suuremat tähelepanu, aga pea iga saade on ka mõni auto, mille roolis tahaks olla. Kiirus on mulle alati meeldinud. Võimsa mootori hääl toob peaaegu kananaha ihule. Kuid hea meelega prooviksin sõitmist ka mõne maastikuelukaga tõsistes mülgastes või tiirutaksin mõõdukal kiirusel uunikum-kabrioletis.

Jah, Top Geari on tore vaadata. Kuid ka vahel veidi nukker. Ma olen päris arvukalt kilomeetreid autoroolis läbinud, kuid oma autot pole mul veel olnud. Ei tunne selle järele erilist vajadust ka. Ent ma tahaksin proovida! Proovida mõne väga hea autoga sõitmist. Kuid ratsionaalse inimesena pole ma valmis selle eest palju maksma (hiljuti lugesin uudist, et Porsche'ga - mis mulle väga meeldib - saab korraliku raha eest Saksamaal ringrajal tiirutada) ja seega on võimalus suurepärase auto rooli sattuda väga pisike. Minul kindlasti, kel pole miljonäridest sõpru (ja ei näe lähitulevikus neid tekkimas ka tegelikult).

Ikka ja jälle see Kukerpillide "Tahan lennata":

Tahan piiluda vett, millel kallast ei näe,
ma ei mõtle, et hullaksin laintes
Tahan korraks ta sisse vaid torgata käe,
kas tõesti ta soolaselt maitseb?

tuntud energiajook annab tiivad!

2010-06-10T00:08:00.002+03:00

Tegelikult muidugi teavad kõik, mis tuntud energiajooki ma mõtlen, nii et sama hästi oleks võinud selle ka välja kirjutada. Ent see energiajook (ja ka kõik teised mu meelest) on piisavalt vastiku maitsega, et isegi mitte üritada seda lendamiseks vajalikus koguses juua. Pealegi on osad vahemaad vist omal jõul lendamiseks isegi sellise keemiliselt peene kütusega liiga pikad. Näiteks Tartust Stockholmi.

Sain Estonian Air'ilt kirja, et minu lend Tartust Stockholmi 5. juulil on seoses madala nõudlusega tühistatud. Tühistatud seoses madala nõudlusega?! Sellise kirja saadavad nad juba 8. juunil?! Hea, et pikalt ette teatatakse, aga nii varakult juba käega lüüa on ka imelik, vähemalt minu jaoks. No hea küll, eks Estonian Air ole varemalt ka minu ja kaasreisijate vastu suunatud sigadustega hakkama saanud. Olen ära kannatanud ja teen seda ka seekord (kuigi kes kompenseerib mulle kaotatud vaba aja?!).

Alati, kui ma lennukiga Tartu ja Stockholmi vahet lendan, vaatan ma, palju inimesi peal on ja püüan kokku lugeda. Kas on pool lennukist täis või rohkem või vähem. Vahel on päris täis ja siis on mul hea meel, sest see näitab liini elujõulisust. Kuid nüüdne uudis seda kohe kindlasti ei tee.

Ega ma vist ootagi, et ainuüksi minu pärast lennataks, ehkki alati on hea laiutada. Laiutada meeldib tegelikult ju kõigile. Olgu see siis liinibussis või rongis või lennukis. Samas tahaks ka vähe maksta ja sooviks, et liiklusvahendid kõige imelikumatesse kohtadesse igal ajal viiksid. Üks mu tuntud professor kommenteeris kunagi ühte laiapõhjalist uuringut umbes nii - eestlased on huvitav rahvas, ühelt poolt tahavad madalaid makse ja teisalt suuri riigipoolseid toetusi. Mis nii viga elada, eksole? Ma arvan samas, et ses osas pole eestlased kuigi erilised.

Igatahes, tahaksime lennata igale poole, aga maksta tahaksime vähe ja meeldiks laiutada ka. Ning tegelikult jõuamegi selleni, et liinibusside graafikuid hõrendatakse, otselendude sihtkohti jääb vähemaks ja ronge sõidab päevas ainult üks.

Võimaluse korral lendan ma ikka Eesti Õhuga, vaatamata sigadustele. Sest ma soovin, et Eestist saaks maailma ja tahan oma panuse sellesse anda. Ka eelistan näiteks harvadel Tallinnasse sõitmistel ühistransporti. Sest meie Läti naabrite lennufirma võib ju odavam olla (vahel, muidugi) ja auto mugavam viis ühest linnast teise kulgemiseks, aga seda küll ei soovi, et varsti Eestist maailma ainult läbi Riia saakski ja linnadevahelisel liiklemisel tuleb autota inimestel bussisõidu asemel pöidlaga maantee ääres lehvitada.

Mõtlemiskoht teile, Air Balticu andunud austajad :P

Mis üldse meie ühendustesse maailmaga puutub, siis leian, et Estonian Airi riigi omandusse naasmine on igati hea mõte ja sama teed võiks minna ka näiteks Edelaraudtee. Ja vähemalt esimese 10-15 aasta perspektiiv ei peaks olema kasum vaid võimaluste mitmekesistamine. Ma ei ütle, et riik peaks inimeste reisimisele peale maksma, kuid sellistes valdkondades ei peaks oluline olema kasum, vaid riigi (ja selle inimeste) üldine heaolu (Edelaraudtee saab riigilt dotatsiooni, aga teenib kasumit?). Et me poleks maailmast ära lõigatud nagu Vilnius kunagi möödunud aastal, mil tegemist oli ka Euroopa kultuuripealinnaga, aga kust sai lennata ainult Tallinnasse ja Riiga. Air Baltic näitas hambaid ja pole kahtlustki, et sama loodavad nad Eestis teha. Tallinnast nimetet lennufirmaga sel suvel Stockholmi lendajad teadku, et sellise valiku tegemisel võib juhtuda, et tulevikus neil pole enam muud valikut kui läbi Riia käimine.

Vahel on Eestist päris hale. Väike ja vilets maailmanurk, kus püütakse ja püütakse, aga mida püüdma ei ulata, seda ei saa kätte ka...

vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi

2010-06-09T00:17:00.003+03:00

Minu elu paistab igatahes viimasel ajal selline olevat. Noh, kõik peale selle rikkuse osa muidugi. Seda ei näe ma isegi unes, ehkki seal olen ma lootustandev kitarrist :P

Tööd teen igatahes päris usinalt viimasel ajal. Lisaks kõigele õpetan ka uut inimest välja ja kohati on see tegevus päris tüütu. Ise saaks asjadega oluliselt kiiremini valmis ja õhtule ära, kuid töötarkusi on vaja jagada... Tuleb ära kannatada veel natuke aega, siis saab igati väljateenitud puhkusele, et see kenasti välismaal veeta :P Loodetavasti tuleb vaimselt kosutav ekspeditsioon, sest töösse uppudes on hetketi kaunis raske mõista, mille paganama päralt sellist vaeva vaja näha on.

Ilusaid ilmasid on ka üsna palju ja vahel tahaks mõne sellise sooja ilmaga lihtsalt kusagil puude varjus võrkkiiges laiselda ja raamatut lugeda, võibolla ka klaasi roosat veini jääga juua. Või väljas einestada toredate inimeste keskel ilma igasuguse närvilise homse ootuseta. Selle asemel on elu ühiselamut meenutavas korralduses, kus keegi alati millegagi sind ärritada suudab.

Ent kuhu see nutt ja hala ikka viib, tuleb vait olla ja edasi teenida ning parimat loota vaid selleks, et hiljem aru saada kõige mõttetusest ;)

Good night and good luck!

hetked pildis

2010-05-28T14:13:00.002+03:00

Kahjuks aga pilte pole :P Peaks ikka ammuse plaani teoks tegema ja ühe imepisikese, kuid viisaka pildiaparaadi pidevaks kaasaskandmiseks hankima. Eile nägin nelja head stseeni, mille oleks hea meelega pildile jäädvustanud.

Neli teetöölist Turu tänava ääres bussipeatuse pingil istumas ja suitsetamas.

Tutipeoks kostümeeritud teismeline tüdruk sigaretti süütamas avaturu ees.

Paks bussijuht bussiaknasse surutuna suitsu pahvimas oma natuke juba roostetama kippuvas töövahendis.

Habemik vanamees istumas mättal ja kulupõletamise lõket jälgimas.

Kasutage oma fantaasiat, võibolla saavadki paremad pildid :D

i'll have to check with the boss

2010-05-27T02:02:00.002+03:00

Ma tunnen nüüd kohutavalt häbi, kui ma sellel teemal juba varem rääkinud olen, kuid samas olen liiga laisk, et ka varasemaid postitusi piisava hoolega läbi lugeda. Kui pole rääkinud, siis kindlasti olen mõelnud rääkimisest.

Rootsi mehed. Need maailma kõige ilusamad, kusagil vist öeldi. Alati nii stiilselt riides, et võiks omasooiharateks pidada. Vabal ajal tuhvlialused.

Võibolla olen ma liiga karm, arvates, et kui mees ütleb "i'll have to check with the boss" või "i'll have to ask the governement", siis ta ei mõtle seda ainult naljana, sest toon on alati naljatlev. Kuid ma kuulen seda üsna sageli. Miks sellest naisega nõu pidamisest sellise kohmetu nalja peab tegema? Mis naise arvamuse küsimises halba on siis?

Mulle jääb vägisi mulje, et sooline võrdõiguslikkus ei põhine ka siin, võrdse kohtlemise etalonühiskonnas mitte nii väga tundel, et mees ja naine on põhimõtteliselt võrdsed, kui just hirmul poliitilise korrektsuse kaotamise ees. Sest mismoodi peaksin ma seda vaatama? Mees ütleb mulle, mehele, sõbralikult ja kerge iroonianoodiga hääles, et peab naisega arutama. Miks sa, Rootsi mees, tunned seepärast häbi ja üritad ennast vabandada? Iseenesest mõista peaks ju olema, et kui kaks inimest jagavad pikka aega elu(aset), siis nad teevad seda puudutavad otsused koos. Kuid paistab, et Rootsi mees tunneb seda siiski veidi alandavana, et ta ei saa ise ainuisikuliselt öelda, mis ja kuidas.

Loo moraal võiks olla vist, et minu meelest on Rootsis seda niiöelda "paberil" poliitilist korrektsust hoopis rohkem kui inimeste peades.

kuhu küll kõik kroonid jäid? mis on neist nüüd saanud?

2010-05-13T10:55:00.002+03:00

Nägin öösel unes, et olin täielikus paanikas, kuna Eestisse oli euro jõudnud ja ma polnud endale õigel ajal vanu häid kroone suveniirideks hankinud. Igalt poolt otsisin, aga kusagilt ei leidnud, olin täiesti löödud.

Eurouudiseid on viimasel ajal keskmiselt iga päeva kohta mitu tükki. Tobe, et asjast räägitakse justkui viimsepäeva saabumisest. Hoitakse ärevil, et kas ikka tuleb või ei tule. Küll edastatakse ühe ametniku ühest lausest üks pool, mis levitab kahtlust, teine uudis tehakse lause teisest osast, mis peaks olema üdini optimistlik. Tekibki tunne, et peaks hinge kinni hoidma kuni lõplik "jah" (või "ei") käes on. Väga müütiliseks püütakse kogu protsessi teha, eriti just poliitikute poolt. Nagu peaks tegemist olema meie uue rahvsueepose materjaliga. Suur eesmärk euro, mille nimel rahvas kui üks mees (demokraatlike põhimõtete kohaselt parlamendi ja valitsuse poolt esindatuna, loomulikult) kannatanud on, kartulikoori söönud ja tammetõrusid järanud, kõik ainult selleks, et euro tuleks ja tooks meile õnne tuppa.

Palun minust mitte valesti aru saada. Ma olen euro poolt. Ja rahva kannatuste poolt olen ma ka. Sest isegi kui me ei saa eurot, on tehtud valusad otsused pikemas plaanis ikkagi ainult kasuks tulnud. Savisaar pangu töötute sabadega plakateid üles palju tahab, meie tubli valitsus (eesotsas mehega, kelle auks ilmselt hakatakse varsti üle maailma tähistama St. Andrew's Day'd :P) on meist paljudest tulevikuprobleemidest säästnud. Nõme on lihtsalt see jutt, mis tahab vägisi sisendada, et euro nimel tuleb kõigeks valmis olla ja ilma selleta on tsiviliseeritud maailma hulka edasi kuulumine välistatud.

Kuigi, iga uudisega, mis järjest kindlamalt üritab väita, et euro tuleb, hakkab natuke raskem. Sest nagu ma ütlesin - ma olen euro poolt, kuid eks see kroon on ikka ka armas raha. Isegi minu, noore inimese jaoks, on kroon natuke enamat kui lihtsalt raha. Mäletan minagi veel rublade eest Turbo-nätsu ostmist ja seda, et veidi hiljem sai häid asju ainult välismaa rahas, eelistatult Soome omas. Hiljem sai häid asju Eesti rahas ka. Kroon on heade asjade raha :)

have you lived in England?

2010-05-13T01:33:00.003+03:00

Näete, progress! Üks tädi ütles, et mu aktsent on palju meeldivam kui ameeriklastel. Ja ta on seal elanud! Kaks ühe vastu seni siis. Või kolm äkki ikka... Peab briti filme vahtima hoolega vist :P

same shit, different day

2010-05-07T22:08:00.002+03:00

Täna julges jälle üks õnnetu Rootsi tädi küsida, kas ma olen oma inglise keele praktika Ühendriikides saanud. Kurat, ma põhimõtteliselt pole peaaegu ameerikas käinudki! Konspiratsioonihõngu on tunda...

are you american?

2010-05-07T00:07:00.002+03:00

Eks mu pihta on igasuguseid kommentaare visatud. Üks kunagi küsis, kas ma olen ameeriklane. Ega ta ise suurepäraselt inglise keelt osanud, andestasin väära pakkumise. Hiljuti küsis keegi, kas olen Hollandist. Ei hakanud valetama ehkki teinekord kiusatus on nalja pärast kõigega nõustuda.

Üks teine ütles kord, et mul on balti aktsent. See oli küll solvav. Balti aktsent?! Ma ei ole mingi kuradi leedukas (mis on ainult ühe piiriületuse kaugusel Poolast). Ja ma võin arvata endast võibolla liiga hästi, aga balti aktsenti mu inglise keelel küll pole! Vene aktsendil on isegi mingi oma mõju, aga lätlaste-leedukate-poolakate inglise keel on reeglina ebameeldiv. Umbes nagu mingi limane ollus, mida käe küljest ära raputada tahaks - kleepuv ja võigas.

Üldse on minu aktsenti raske vist kusagile klassifitseerida, ma arvan. Iga sõna ütlen isemoodi vahepeal. Täna ütles üks klient, et mul olevat ameerika aktsent. Nii väga ei haavanud kui balti aktsendi pakkuja, aga natuke ikka. Ameerika?! Esiteks pole mu inglise keel piisavalt sujuv, teiseks ei kasuta ma eriti palju sõna "like" ja kolmandaks pole mul ameerika aktsenti! Ainult halvasti ütlemise peal ollakse väljas!

kurat, see on mingi vale jänes...

2010-05-01T20:32:00.003+03:00

Nägin täna Puhhi unenägu. Ei, mitte seda. Nägin unes, et oli mingi rahvas koos ja nad kasutasid oma tees minu mett! Minu niigi pisikese meepurgi olid salaja võtnud, tõprad! Ei tea, mida härra Freudil selle kohta öelda oleks olnud?

Briti mustlased tulid ka Stockholmi. Sõitsid oma karvanidega selles suunas. Püüdsid veoautojuhtidelt kütust osta, isegi spetsiaalne voolik oli neil selle jaoks. Need ei müünud, pidid hoopis tanklast võtma. Kuid kõik oli neil kaasas, redelid, satipannid, aiakärud, gaasiballoonid. Välja ei näinud nad Eestis kohatavate mustlaste moodi, vaid hoopis sellised madalama klassi tüüpilised britid. Rõvedate soengutega paksukesed ja inetud punapäised poisid. Umbes nagu Snatchis. "I fuckin' 'ate pikeys!"

ei saa me läbi Lätita...

2010-04-26T01:15:00.002+03:00

Ja mitte seepärast, et seal Metallica kontserdil käidud sai. Metallica käis ju Eestis ka. Hoopis teistel põhjustel.

Islandi, selle läbi ajaloo õnnetu maa viletsusekoormale on nüüd lisandnud ka tume tuhapilv. Ootamatult, kuigi mitte üllatuslikult, kannatasin ka ise selle läbi, olles sunnitud tavalise lennureisi asemel töölesaamiseks laevasõidu valima. Seekord oli õnneks suhteliselt normaalne kajutikaaslane, kuigi arvestades laeva täitumust võinuks Tallink oma lojaalsele kliendile (vähemalt seni olin, kuni Stockholm-Tartu lennuliini polnud :P) eraldi kajuti võimaldada. See selleks.

Laevas pole ka loomulikult mitte alati kõik halb. Võib toredaid inimesi kohata. Näiteks kohtasin ma seekord ühte meeldivat Läti neidu. Imelikult kombel oli tal mingi üsnagi Rootsi nimi. Lena vist. Ta kirjutas selle vapustavas ilukirjas ka mu käele koos oma telefoninumbriga, kahjuks aga tibutas väljas veidi ja mõni hetk pärast tätoveerimisväärilise pildi valmimist oli tint loetamatul kombel laiali. Taibukam lugeja leidis mu jutust juba väikse loogikavea. Meeldiv lätlane? Jah, asja probleem oli see, et kõik unes toimus :D

Naljakas unenägu oli üldse. Läksime isa ja vanaemaga Riiga mingit lilleäri ajama. Seal ma Lenat kohtasingi. Ta tundis mind, sest minu jõuluvanale saadetud kirjad(!) olid miskipärast tema kätte jõudnud. Igatahes, ajasime juttu ja hiljem sattusin miskipärast mingisse kunstistuudiosse, kus kipsist kujusid tehti. Pidin ühte kinni hoidma kuni entusiastlik kunstiõpetaja seda värvis. Siis oli juba aeg lahkuda, järgnes seesama käele ilukirjas nime ja numbri kirjutamine, selle kohene laialiminek, mille peale ta oma nime ja numbri mu püksisääre siseküljele kritseldas.
Praegu kontrollides seda seal pole. Püksidki vist teised. Kuid unenägu oli lõbus.

Mis veel on uut selle päikese all, mis vahelduva eduga minu peale paistab? Suurim avastus on traadita elektrit kasutav hambahari. Laisa inimesena ostsin endale elektrilise hambaharja ja hiljem avastasin, et laeb oma aluses ilma igasuguse klemm-ühenduseta. Täielik tulevik!

Neljapäeval sadas Stockholmist veidi lõunas lund jälle. Nii palju koguni, et kui laupäeval uuesti samast kandist läbi sõitsin, oli maa piisavalt valge, et kehvemapoolse talve tavaliseks päevaks pidada. Ja oli 24. aprill.

Täna oli kehv päev. Õmblesin natuke asju. Näiteks tugitooli kattele trukki, et see paigal seisaks. Esiteks õmblesin truki riidele valele poole. Ja lõppeks sai liiga kaugele ka. Kolmandat korda õmblemise jätan mõneks teiseks korraks. Jakil õmblesin varrukanööpe ka ümber. Kummalgi varrukal kaks nööpi, millest ainult ühte oli vaja ümber paigutada. Ühel lõikasin kogemata vale nööbi ära. Kahe nööbi asemel pidin kolm õmblema tagasi. Mõistus pole oma teha!

how much wood would a woodchuck chuck if woodchuck could chuck wood?

2010-04-13T23:28:00.002+03:00

Sõin terve meloni ära. Lõpp läks päris raskeks, kuigi maitsev oli endiselt. Vitamiinid ei tule kergelt!

Aga tegelikult tahtsin ma hoopis faunast rääkida. Mitte küll woodchuck'ist ehk groundhog'ist ehk eesti keelele tundmatust loomast (vabandust, pole peale arvutisõnastiku ühtki teist hetkel käepärast), aga ühest teisest puudega seotud tegelasest, keda igayx tunneb muinasjutustki. Siin katke sellest tuntud vestest:

"Ka Rähn oli kuri ja julm. Ta ei peksnud loomi, sest et tal polnud käsi. Sellepärast elas ta oma kurjuse välja puude kallal. Teda ei pekstud. Sest et ei ulatatud. Ükskord muljus langev puu ta surnuks. Räägitakse, et see oli puu kättemaks. Peale seda ei julgenud loomad enam kuu aega puude vastu kuseda. Nad kusesid Jänese peale. Jänes külmetas, jäi haigeks ja suri ära. Kõigile oli selge, et selles jamas oli süüdi Rähn. Aga teda ei puudutud. Sest ei saadud murdunud puu alt kätte. Jah, vahel jääb ka kurjus karistuseta."

Linnud on vist pärast kalasid kõige pisema ajuga loomariigi esindajad üldse. Vähemalt selliseid esindajad, keda on tavaliselt veidi keeruline rullikeeratud ajalehega laiaks lüüa. Kas nad kaladest tegelikult ka targemad on, pole samuti üldse kindel.

Rähnid, tundub, on kõige lollimad üldse. Ja see konkreetne rähn on juba paar nädalat minu elu õnnetus ja needus. Hoian akent ikka veidi pilukil, isegi suurel talvel, et oleks veidi värskem õhk toas. Hiljuti hakkasid aga hommikuti, just kõige magusamal uneajal, aknast kostma imelikud helid. Alguses mõtlesin, et mingid lärmakad ehitustööd läheduses. Mõni päev hiljem tundus see versioon juba kahtlane, jäin kuulatama. Justkui oleks mingi väga nagisev puituks tuules loperdanud. Panin selle tuule ja veranda ripnevat akende arvele. Siis hakkas see ka väheusutav tunduma. Ühel hommikul küsisin töökaaslase käest, kas tema pole midagi kuulnud.

"Muidugi," vastas tema. "Rähn toksib satipanni!" Ma ei osanud selle peale kohe midagi kosta. Kui loll saab yx elajaloom olla, et sellist mõttetut tegevust päevast päeva korrata? Peksta nokaga satelliittelevisiooni antenni... Mõtleb, et on käteta trummar või? Ja just hommikul, siis kui mina magada tahan. Ma vihkan seda napakat sulelist!

Nüüd lubas töökaaslane õhupüssi tuua. Loodetavasti ta seda ka teeb. Siis saab minust, loomi armastavast loodusesõbrast verejanuline mõrtsukas, kes humanistlikel kaalutlustel selle rähni evolutsiooniteooria parema toimimise huvides geenivaramust kõrvaldab. Mis ta siis tuleb meie õue peale kaklema!

äraaetud hobused lastakse maha, eksole?

2010-04-11T23:36:00.003+03:00

Naljakas, kuidas ajaga ikka halb kipub meelest minema. Nüüd olen juba paar nädalat kasutanud uut arvutit, sest vana muutus õige õrnakeseks ära. Nii kui liigutamisel äärmist hellust ei kasutanud, lülitas ennast hetkega välja. Nüüd võtsin veel korraks ta juppideks, et ehk leian vea üles, kuid tänapäeva tehnika on selline, et ilma tehnilise hariduseta mingitest kokkujoodetud skeemidest probleemi tuvastamisega hakkama ei saa. Sõrmejäljelugeja, mis veidi enne fataalse vea ilmnemist töötamise lõpetas, hakkas see-eest uuesti tööle :P

Nojah, siiski on veidi kahju vanast kaaslasest loobuda. Saime ta Prantsusmaale tööle siirudes 2007. aasta lõpus. Rasket elu on elanud, juba välimus annab sellest tunnistust. Suurema osa oma kasutamisajast on teda pidanud avama abivahendiga (nuga, pastakas, pangakaart või midagi muud teravat), sest avamisnupp läks juba ammu katki. Remondis on korda paar käinud. Kõigepealt suutis süsteem mingi kaitsemehhanismi niimoodi peale saada, et häkkerid jupp aega seda lahti murdma pidid enne, kui arvutit jälle kasutada sai. Oli hirmus olukord, sest sõitsime palju ringi Prantsusmaal ja saatmata joonised passisid arvutis. Uuesti tegemine oleks sadu ja sadu kilomeetreid tähendanud.

Teine kord ei tahtnud enam kuvar hästi töötada. Mingi kontakt ei andnud hästi ühendust. Alguses piisas kuvari pigistamisest, hiljem pidi ühest kindlast kohast kinni hoidma, et näeks pilti, mitte värvilist müra ja lõpuks läks remonti. Teibiga remonditi, aga korda sai ja siiani püsib, kuigi arvutimehed garantiid anda ei julgenud. Kuvaril on ka ühes servas selline kergelt läbikumav ajulaadne moodustis. See tekkis siis, kui paarimees kogemata õllepudeli hotellinarilt arvutile kukutas. Üle elas. Hiljem, kui mina kogemata koorelikööri klaviatuurile ajasin, enam nii hästi ei läinud. Paar nuppu kleepusid kinni ja jäid sisse. Sai mõnda aega välise klaviatuuriga töötatud, päris naljakas. Siis sattusime õnneks Pariisi ja sain spetsiaalselt tellitud uue sülearvuti klaviatuuri kätte. Sellest ajast peale olid osad ta nupud prantsuskeelsed. Kellelgi teisel olekski olnud keeruline teda kasutada, nii et isegi positiivne on tema töökarjääri lõppemine minu kätes :)

Jah, huvitavaid mälestusi kätkeb ta endas ja kuigi moraalselt polegi ta veel nii vana, ei saa tööd enam teha. Järele mõeldes paras käkk isegi. Ent visa käkk, peale 100 000 km autos sõitnud (he-hee, muuseas vaatasime paarimehega kordamööda kõrval istudes kumbki ka kõik A-rühma osad ära Prantsusmaa teedel), tuhandeid korda kotti ja tagasi pandud, klaviatuurinuppe on miljoneid kordi vajutatud, kukkunudki mõni kord. Nagu ratastooli jäänud vanur. Elab ja mõtleb nagu tavaliselt, aga mingi piirangu on vanus kaasa toonud.

Kuid uus arvuti on tublim. Kiirem ja parema mäluga, ekraan ei peegelda enam niimoodi vastu, et päikeselisema ilmaga pimedaks tahab teha. Kuid sellist sidet temaga pole. Ja kes teab, kas tulebki, elu talle selliseid seiklusi ei tõota. Vahel on ka asjad rohkem kui ainult asjad.

it all began with the blues...

2010-04-08T23:07:00.002+03:00

Selline lausekatke on raamatul 27-selt surnud muusikutest ja sellest olen ma juba rääkinud, võibolla isegi sama pealkirja all.

Jah, kõik algas bluusiga... Või võta nüüd täpselt kinni, mis see enne oli... Kõigepealt panin küll vist bluusi mängima. Vihma sadas väljas aga juba varem. Tee tegemise otsus tuli kuidagi iseenesest. Kogu loo moraal on aga hoopis see, et väljas sajab mõnusalt värsket kevadist vihma, mul on aken praokil ja bluusi taustaks sobib vihma krabin suurepäraselt. Ning meega tee on samuti maitsev. Tööasjade kallal nokitsemine ei sobi ainukesena võrrandisse. Kuid üsna hea on ikkagi. Tee, vihm ja bluus.

väikeste linnade naised on lollakad...

2010-04-06T23:26:00.002+03:00

Suurlinna elu on ikka suurlinna elu, ma ütlen! Eile kõndisin Tallinnas Norde Centrumist Postimajja ja tagasi ning nägin selle lühikese aja jooksul postkontoris Inest ja vastu jalutas Berit... Mirtel Pohla, see tähendab :P Inesel on ilusad juuksed, aga muidu on tavaline tüdruk päris. Mõlemal olid suured päikseprillid. Raske on olla kuulus Eestis. Näe, isegi mina, kõmu-uudiste suhtes leige inimene mainin ära ;)

Suurlinna elu!

As I was goin' over, the Cork and Kerry mountains...

2010-03-28T00:35:00.006+02:00

Loo nimeks Whiskey in the Jar, esitajaid on erinevaid, kuid Metallica esituses mulle see lugu on alati meeldinud. Kahjuks viimasel Eesti kontserdil nad seda ei esitanud. Lugu põhineb Iiri rahvalaulul ja sõnadele - ehkki ma neid tean - pole ma kunagi suuremat tähelepanu pööranud. Kuid elu keerdkäikude tõttu leidis lugu uue tausta.

Kurat seda teab, millal kõik alguse sai, kui ütleme, et esimeseks konkreetseks sündmuseks oli reklaamikampaania Rootsi raadios, kus iiri aktsendiga mees küsis: "Why don't you come to Ireland?" Ryanairil olevat maru head hinnad. Kui siis veidi hiljem Helena mind sinna ka kutsus (või käisin ma ise piisavalt peale, ei mäletagi enam ;)), polnud enam pikka arutamist.

Eelmine nädal käisin Iirimaal. Eks odavlennul on ka omad miinused. Näiteks ärkasin pärast kolmetunnist und veidi pärast kahte öösel, et kaugel-kaugel olevasse lennujaama seigelda. Kummalisel kombel pidi lennujaamas läbima passikontrolli (ka tagasi tulles - Iirimaa pole vist rootslaste jaoks usaldusväärne maa), kuid lennuk oli õnneks üsna tühi ja sai tukkuda. Just siis, kui olin ennast kolme istme peale pikali visanud, et mõnusalt magada, otsustas kapten (kahtlemata stjuardesside vihje peale) "kinnitage turvavööd" tule põlema panna ja mina - reegleid järgiv inimene - pikali magada ei saanudki :(

Kuid kohale jõudsin sellele vaatamata. Esimene mulje - sõidavadki teisel pool teed! Lennukist oli juba imelik vaadata, tänaval veelgi imelikum üle tee minna. Nii harjumatu tundus. Esimese asjana Dublinisse. Pärast turismiinfost mitu korda mööda kõndimist sain siiski vajaliku teabe kätte, oma kohvrikese hoiule antud, ka Helena jõudis kohale ja võiski linna kaema asuda. Mulle päris meeldis. Majad on üsna madalad, mis jätab avaruse mulje. Mitte sellise õõvastava avaruse nagu Jõgeval võib näha, vaid õhulise. Hooned paistavad olevat kokku klopsitud sellest, mis parajasti käepärast olnud on. Mingit ühtset arhitektuurikontseptsiooni ei paista mitte kusagilt. Väga huvitav, ehkki elama sinna ei kipuks. Äärelinnad läbisõidul paistsid muidugi oluliselt igavamad. Majadel on ilusad uksed :)

Alkohol on kättesaadav:

Aga siis oli kell palju, jalad uutest kingadest eriti ära piinatud (häda pärast ostsin päev varem uued kingad, pole kunagi kingade eest nii palju maksnud ja alguses mugavana tundunud jalavarjud osutusid päris tüütuteks) ja aeg Dublin selja taha jätta. Trammiga jäi sõitmata. Tavaliselt olen ma alati trammiga sõitnud, kui kusagil tramm on olnud. On kuidagi sedasi juhtunud. Sõitsime Kilkenny'sse, kust järgmisel hommikul algas suur avastusretk.

Eks väike ärevus oli sees küll, kui istusin rooli ette ja rool oli valel pool. Õnneks sai esimest närvi rahustada tankimisega 100 meetrit pärast autorendifirmat. Siis, paak täis, sügav hingetõmme ja liiklusse! Mõned korrad ikka üritasin käiku kusagilt ukselingist vahetada ja korduvalt osutus käigukang vasaku käe haardeulatusest imelikult kaugel olevat, kuid väga keeruline polnudki see sõitmine teisel pool teed. Ainult ühte korras sõitsin vastassuunas kahe päeva jooksul ja seda ainult hajameelsusest - kogemata sõitsin ühesuunalisele tänavale :D

Iirimaa teed on kitsad ja aeglased. Samas on paljudel neist ahtakestest ja käänulistest teedest lubatud sõita hullumeelsena tunduva kiirusega 100 km/h. Ma pole veel ühtegi riiki näinud, kus sellistel teedel poleks märki "70". Samas ei paistnud keegi väga kihutama kippuvat. Kuid siiski - 100 km/h?! Vahepeal on ainult teel kiri "slow" või isegi "very slow".

Käisime Killarney-nimelises linnakeses pubis söömas. Ma sõin asja, mille nimes oli sees "pie". Ootasin midagi huvitavat. Saingi. Hakkliha, millesse oli natuke midagi lisatud ja kaks kuuli kartuliputru peale topitud. Kõrvale friikartulid. Sugulus ükskõik millise pirukaga jäi mulle selgusetuks. Ei maitsenud ka eriti. Ärge sinna kõrtsu minge!

Edasi tuli asi, mida nimetatakse Kerry ringiks. Käänulised teed mägedes, vahele järvi pikitud. Kenad vaated. Muidugi juhul, kui suur reisibuss vastu ei tule. Maru kitsaks läheb siis.

Natuke kaugemal Kerry ringil jõudsime mere äärde. Tee ise oli merest omajagu kõrgemal, aga päris lähedal siiski. Fantastilised vaated! Seal võiks lihtsalt istuda ja vaadata ja unistada. Ja sealt läände ongi ainult suur-suur ookean. Meeletu avaruse tunne, mis metsa puudumise ja künkliku maastiku tõttu tundub kogu Iirimaal valdav olevat. Lihtne ette kujutada, kuidas kunagised kohutavalt vaesed iirlased seal merele vahtisid ja Ameerikast unistasid. Paljud tegid oma unistuse ka teoks. Annab sellest vist tunnistust seegi, et ameeriklastest turiste kohtas üsna sageli - küllap tutvusid oma juurtega.

Kerry ringilt võtsime suuna edasi Dingle'i linnakesse. Dingle on suurepärane linn. Sest kuidas muidu saime me sinna neli korda sattuda :P Dingle'ist läände jääb Iirimaa läänepoolseim punkt. Umbes see koht:

Väga kitsad teed olid seal, kuid õnneks turismibussideta. Rohtukasvanud kiviaiad ja mäenõlvad täis äravärvitud lambaid, kellel peavad ühed jalad vist teistest pikemad olema, et järskudel mäeveertel tasakaalu säilitada. Mõni oli aiast läbi lipsanud ja sõi rohtu tagumik keset autoteed. Lambatalled nägid ka maruarmsad välja.

Enihau. Dingle'isse jõudsime tagasi. Käisime söömas pubis, kus neli ülekaalulist naist andsid lubaduse järgmiseks aastaks kaalu langetada. Kõrvust lipsas mööda palju täpselt. Ja kas käesolnud õllepindid jäid viimasteks :P

Teine avastuspäev leidis meid pärast ohtrat külavaheteedel ekslemist veel kaks korda Dingle'ist (okei, sisuliselt siiski ainult korra) ja siis nägin suurt mäge, kust oli vahva vaade. Oleks võibolla mäe otsa ka roninud, kui poleks olnud udu, millest läbi ei näinud, vihm ja kohutav tuul. Iirimaa ilm! Kahel päeval oligi juba päiksepaistega vedanud. Vihm oli ka tore. Ma polnud ammu vihma näinud, tundsin juba puudust (hetkel akna taga sajab - juhhei! sulatab lund).

Siis sõitsime Corki, mis on numbrite järgi paar korda suurem kui Tartu. Kehv ilm, ikka veel, kuid linn oli huvitav. Kesklinn, korralikud majad, mille vahel lagunevad hooned. Vanad ehitised, uued monstrumid (ooperimaja kaunistas näiteks suur "Toyota" silt) läbisegi. Jälle siuke "ehitame millest kätte juhtub ja sinna, kuhu parem tundub" stiil. Põnev, muud polegi selle peale kosta. Ha-haa, ühte tüüpi ehmatasime tahtmatult tänaval. Prahvatas jahmatusest midagi religioosetel motiividel ja võpatas nagu oleks mõni pürotehniline agregaat kusagil ebamugavas kohas süütenööri põlemise lõpuni jõudnud. Tükk aega naersime seda nalja.

Siis tagasi Kilkenny'sse. Viimasel päeval tutvusin selle pisikese linnakesega, kus on mitmeid kirikuid, loss, 47 kõrtsu (oli vist siuke number) ja oma iidolit igal viisil jumaldava Elvise fänni kodu. Õhtul nägin ka kohalikku ööelu. Ühele kohalikule meeldisid kohutavalt mu juuksed :P Kolmapäev pole melu nautimiseks küll vist parim aeg ja õlu on neil kah kallis. Võta siis kinni, miks neil nõnda palju joogikohti seal leidub...

Neljapäeval kümnetunnine teekond tagasi Rootsi-koju. Jõudsin oma lennuväravasse küll piisavalt enne, kuid juba oli pikk-pikk järjekord ootamas. Sest Ryanairis ju kohti kindlaks määratud pole, esimesed saavad paremad. Võtsin ennast saba lõppu. Ja siis tuli tädi ja pakkus eelisjärjekorras kohti viis eurot tükk. Ha-haa, internetist ostes küsitakse kas 11 või 14 eurot, täpselt ei meenugi hoobilt. Pooleldi juba selle iroonia pärast ostsin ja olin esimeste seas lennukis :D

Tagasi olla oli nadi. 1 kraad sooja, udune, sombune, hall, kõikjal porine lumi. Sellest määrdunud lumest on küll kohutavalt kõrini juba. Nagu tuumatalve järgne aeg oleks.

Naljakas, ma pole kunagi mõelnud, et Iirimaa oleks koht, kuhu ma väga minna igatseksin. Pole tegelikult üldse sinna minekust mõelnudki. Kuid saatuse irooniana oli tegemist kohaga, mis mulle hoopiski väga meeldis. Vaevalt, et sinna elama koliks, sest ilm Briti saartel on vist lausa müütiliselt halb. Kuid ilus on seal sellele vaatamata. Mäed ja kaljud ja meri ja lambad ja lõputu avarus. Minge!

Tore, et kutsuti ja tänan oma kallist võõrustajat Helenat vahva elamuse eest! Oleks pidanud mõne väljendi iiri keeles ära õppima. "Hoidke sabad rõngas!" näiteks...

plirts-plärts, käes on märts!

2010-03-16T23:57:00.002+02:00

Plirtsust ja plärtsust on asi sama kaugel nagu vombatid hot dogide söömise võistluse võitmisest, kui sa just ei kuule oma ajusid jäisele maale plärtsatamas pärast päevast sula ja öist pakast.

Hetkel mul akna taga 8,9 kraadi alla nulli (Celsiuse järgi). Väga porine lumi võiks siiski juba ära sulada. Kogunev jää ka veidi häirib.

Täna sõitsin sõjaväeautode kolonnist mööda. Ühel oli külje peale tolmu sisse soditud "HELLO KITTY DEATH SQUAD". Maruarmas, kas pole? ;)

Ja vee tõmbasin endale ka peale. See tähendab, nööri tõmbasin, vesi tuleb ootamatult. Põnevust peab olema!

mida sina täna öösel unes nägid?

2010-03-15T03:39:00.002+02:00

Mina nägin muude asjade hulgas seda, et ajasin hapukoore tetrapaki servaga habet. Väga ebaühtlaselt lõikas. Janne sõitis vist jääkaru ninast üle. Nii et kui sa seda lugema peaksid, Janne, siis ole jääkarude juures ettevaatlik, neid on niigi vähe!

ammendamatu taastuvenergia...

2010-02-26T23:38:00.002+02:00

... on vist vihkamine. Kes meist poleks ärganud hommikul ja tundnud sellist vihkamist kogu maailma vastu, et selle energiaga saaks väiksemat sorti linna ära toita? Ma tunnen küll niimoodi pooltel hommikutel. Dylan Moran kirjeldas ühes oma stand up'is kuidas teisele inimesele põhjendada miks suhe on otsas: "I hate you so much it gives me energy!"

Just täna tundsin ma seda, kuidas vihkamine mulle energiat andis. Tohutult. Hea, et see ühegi inimesi pihta konkreetselt suunatud polnud. Kaudselt muidugi väga paljude inimeste vastu. Mul oli kliendi juurde sõita tund ja kümme minutit. Jäin hiljaks ka tund ja kümme minutit. Stockholmi liiklus. Ma olin vahepeal absoluutses raevus. Eriti seepärast, et see liiklus on nagu hästi läbimõeldud film või kontsert. Pinget kruvitakse üles (liiklus seisab), siis lastakse jälle rahuneda tegevusel (ehk autod jälle liiguvad), siis jälle pinge tõuseb (tekib veel suurem ummik), oled juba peaaegu ekstaasi äärel (valmis roolis karjuma hakkama), kui jälle kõik vaiksemaks muutub, lubades sul ennast koguda (ehk siis jälle liigutakse natuke edasi, isegi hea tempoga) kuni saabub kulminatsioon, kõikehaarav ekstaatiline lõpp (see tähendab, et kui oled natukenegi haprama närviga inimene, sõidad kellelegi vihaga tagant sisse või hüppad autost välja ja jooksed karjudes teelt metsa).

Ma ei teagi, mis masendavam on, kas see liiklus ise või see, et kõik mulle nii frustreerivalt mõjub. Olen neis ummikutes siin juba päris kaua istunud, aga paistab, et ära ei harjugi. Alatasa mõtlen, kas need, kes terve elu iga tööpäeva hommikul ja õhtul neis istuvad, on kohanenud. Mulle tundub see võimatu.

Tundes ängistust vaheldumisi ülima raevuga kõigi inimeste vastu, mõtlesin, kui tore oli ikka Prantsusmaal sama tööd teha. Muidugi, vahel sattus ka seal ummikutesse, kuid enamjaolt siiski mitte. Toona tüütasid arvukad autos veedetud tunnid kohutavalt, kuid praegu vaataks küll vist asja teise pilguga. Vahel ma tunnen Prantsusmaal ringisõitmisest puudust. Sellel tööl oli seal arvestatavalt palju miinuseid, kuid ajaga kipub negatiivne ikka oma teravust kaotama ja meenuvad pigem positiivsed asjad. Ja tagasi vaadates neid siiski leidus. Siin sõidan iga päev tuttavaid teid ja tihtilugu võin gpsi juba pikalt enne kojujõudmist välja lülitada, sest tee selge, kuid seal oli pea iga päev pisikene seiklus. Uued kohad, uued muljed. Eks sageli nägi ka tuttavat ning tihti oli kõik see segatud tülpimuse ja kannatamatusega kohale jõuda, kuid aeg-ajalt hüppavad eikuskilt mällu iseenesest tähtsusetud pisiseigad ja muljed, mis kõigele kõvasti värvi andsid. Mitte, et oleks suurepärane aeg olnud, kuid vaheldusrikas kahtlemata. Praegu on igavavõitu, pole midagi oodata järgmisest päevast.

Vihkamisest veel. Üleeile sai Rammsteini kontserdil käidud. Hea kontsert oli, Rammstein esines oodatult hästi. Kuid kui ma üritasin hea positsiooni saada lava ette keskele, siis edasi liikudes ja kenasti "Vabandust!" öeldes vastas üks tüüp: "Ära palun trügi!" See oli siukese eriti vastiku tooniga öeldud. Mitte, et "ai, sa astusid mu varbale!", vaid "raisk, kelleks sa ennast pead?" Läksin siis ta selja tagant, aga mu teed piirasid minugi mõistes kaunis suured Harley Davidsoni motoklubi tüübid. Nojah, seisin siis tollesamuse tüübi läheduses, kes häirivalt sageli tegeles kontserdi pildistamisega, mitte nautimisega (kodus on maru hea uduseid ja tumedaid pilte vaadata ja nostalgitseda, onju). Ja siis veel möliseb! Mõtlesin, kui hea oleks süstal kontserdile kaasa võtta, et selliseid vastikuid tegelasi mõne eriti vastiku ravimiga kostitada. Siuke, mis enesetunde kirjeldamatult halvaks teeb, näiteks. Pool kontserdist igatahes ma põlgasin teda ja see rikkus natuke ka kaasaelamise rõõmu. Võite mind liigtundlikuks pidada, kuid minu meelest käib see kontserdi juurde, et suuremad austajad trügivad ja sellele ei vaadata viltu (vähemalt niikaua kuni liialt küünarnukke mängu ei tule). Mina küll ei vaata. Kuradi ahv selline, raisk!

ulmad

2010-02-26T15:21:00.002+02:00

Kummalised ajad on tulemas? Unenäod on igatahes kummalised.

Paar ööd tagasi nägin unes, et mu kunagine eesti keele õpetaja palkas mingi vaidluse pärast klassiruumis palgamõrvari mind ära koristama. Mul oli ka lindistatud sellekohane lubadus, millega politseisse pidin pöörduma, aga siis sai mõrvar mind kätte ja tulistas mu kerre 6 või 7 kuuli sellesama õpetaja maja ees, kuhu ma lillepeenrasse olin varjunud. Tulistasin õpetaja majal klaasid puruks, palgamõrvarit tulistasin ka korduvalt, aga ta sai autos olnud juhi abiga põgenema. Kiirabi tuli alles teise kutsumise peale. 12 minutit oli möödas, siis helistasin ise ja seletasin, kui väga suurtes valudes ma olen. Oli ka filmilaadne hetk sellest, kuidas võitlesin iseendaga, et mitte teispoolsusse kanduda ja reaalsesse maailma tagasi tulla. Igatahes tükk aega surin, aga ära vist ei surnudki. Kuigi see, kuidas usaldusisik eelmainitud lindistuse perse keeras oli küll justkui vaimuna pealt vaadatud stseen.

Täna öösel nägin unes, et Vancouverile tehti terrorirünnak. Kuidagi sellekäigus sadas alla ka üks lennuk, mis kandis nii meie presidenti kui Barack Obamat. Surma said igatahes, mäletan, et suur šokk maailmale oli. Oleks muidugi ka. Igatahes, keerulised ajad on tulemas mulle ja maailmale?

parimad asjad elus, 3

2010-02-11T23:50:00.003+02:00

Ostsin millalgi Hea Une Teed apteegist. Mitte, et mul üldiselt unega probleeme väga oleks (või noh, tegelt on: õhtul ei saa magama kuidagi, hommikul jällegi ei taha ärgata :P), aga tundus hea mõttena. Päris jupp aega seisis kapis, täna võtsin kätte ja tegin teed. Panin veel värsket ingverit ja mett ka sisse. Maitseb hästi, ehk tuleb kiirelt hea uni ka.

Kõige parem oli aga teepakk avada. Lõhnas nagu värskelt kuivatatud heinad küünis. Kunagi oli mul ka kodus midagi küünitaolist, kus vahel sai suviti heintel magatud. Küünist/kuurist võiks üldse palju heietada. Kunagi võtan kätte ka ja pajatan.

Kuid see ongi üks tore asi elus. Kui mingi lõhn toob häid mälestusi meelde :) Lõhn on kuidagi erilisem kui miskit muu. Ehkki muusika mind ka teinekord päris sügavalt liigutada võib, siis lõhnad on veelgi tugevamad.

uudiseid naaberkülast

2010-02-11T00:31:00.002+02:00

Vahel on huvitav vaadata ka teisi uudiseid peale Eesti omade.

Eks seda "igal pool on haruldane talv" asja kuuleb Eesti meediastki, Washingtonis olla lund juba 140 cm. Elu on seiskunud. Aukartustäratav lumevaip muidugi, kuid ma ei kahtle, et autokeskne transport annab oma suure panuse elutegevuse lakkamisele.

Hoopis huvitavam on kuulda, et Prantsusmaa inimesi vaevab samuti kaamos ;) Valgust on vähe ja inimesed muutuvad depressiivseks. Ostavad siis endale päikeselambi või käivad valgusteraapias. Ma ei viitsi nüüd uurimistööd teha ja uurida, palju näiteks Pariisi talvepäev Tallinna omast pikem on, kuid märkimisväärselt, selles ma ei kahtlegi. Mida meie laiuskraadi inimesed siis tundma peaksid? Meeleheitest hinge heitma? Naljakas, igatahes.

Huvitav fakt ka. Prantslased veetsid 1975. aastal lõunalaua taga keskmiselt 1 tund ja 38 minutit, aga 2010. aastal kulutavad selleks kõigest 31 minutit. Olgugi, et siinkohal on tegu prantslastega, tuleb siiski tõdeda, et elu on kiiremaks läinud igal pool. Aeg on teadupärast raha. Kuid kuhu on inimestel kiire? Saaks ometi selle jama nimega elu kiirelt kaelast ära? ;)

käisin 9-ndas klassis keemiaolümpiaadil!

2010-01-31T22:47:00.002+02:00

Keemia oli kuni keskkoolini lihtne aine. Keskkoolis oli ilmselt ka, aga puudulik kohalviibimine lõi tooli sageli alt ära ja lõppes kontrolltööl hindega "2". Üheksandas klassis käisin ülelinnalisel keemiaolümpiaadil. Mul oli, muideks, direktor keemiaõpetajaks toona. Sain tagapoolt kolmanda koha või midagi sellist, kohutavalt raske oli, seda mäletan. Miina Härmas toimus, seda mäletan kah. Direktor polnud sellele vaatamata kiitusega kitsi. Ütles, et Tartu linnas on väga palju õpilasi, kes keemiat koolis omandavad ja meie (neid niiöelda ebaõnnestujaid oli veel) oleme esiotsas.

Kõige paremad keemiatunnid olid loomulikult need, kus sai katseid teha. Leiutasime "tropivedeliku". Segasime antud aineid suvaliselt kokku (kaunis loll tegu iseenesest ;)) ja katseklaasis moodustasid nad kena segu, nii et värv oli sujuvalt rohelisest mustani, läbides sinist. Ja peale tekkis siuke koostis, mis korgi aset täitis. Keerasid katseklaasi tagurpidi, midagi välja ei tulnud. Seepärast peitsime katseklaasi põranda alla, kasutades kunagi kraanikausi kanalisatsioonitoru avaks mõeldud auku. Pisipättus. Muidugi, selliseid lollusi ma ei teinud nagu näiteks üks mu kolleeg koos klassivennaga, kes oma klassijuhataja klassi kappide taha kala viskas. Mis mädanema läks ja kohutavat haisu levitas ja mida kuidagi kätte ei saadud. Kuid keemia juurde jõuan ma allpool uuesti. Amatöörkeemia.

Elus tuleb osata rõõmu tunda pisiasjadest, sest suuri rõõmustavaid asju juhtub palju harvem ja ainult neile lootes võib suisa õnnetuks jääda. Kuid alati pole ju pisiasjad ka rõõmustavad. Vahel on halvad. Vahel lihtsalt... huvipakkuvad. Näiteks minu eilne päev.

Progressi huvides otsustasin oma GPS-il kaarti uuendada. Kaart oli kuidagi vigane ja keeras GPS-i tuksi. Nägin mitu tundi vaeva (alustasin juba reede hilisõhtul ja jõudsin otsaga laupäeva, mistõttu ka eilseks päevaks selle kuulutan, ehkki öö oli), kuid korda ei saanudki. Eile proovisin uuesti. Sain korda pärast suurt pusimist. Tegin varukoopia ja proovisin ikkagi uut kaarti saada. Esimesel korral varukoopiat polnud ja seepärast ka palju nuputamist. Varukoopiaga ei saa ju alt minna! Kuid sai. Tänaseks olen kõvasti vaeva näinud ja igasuguse loogika vastaselt on seade veel hullemas seisukorras kui alguses. Tegin kogu aeg täpselt samu asju ja ta suutis kuidagi veel rohkem segi minna. Tehnika on naljakas. See oli esimene ebaõnnestumine eile.

Teine oli autoga lumme kinnijäämine. Sõitsin pisikesel teel ja kurvist kihutamata väljudes seisis mulle häirivalt lähedal suur maastur ja lähenes. Pidurdasin. Paar päeva varem teisele autole tagant sisse libisemise kogemusest veel liiga värske, ei jäänud libedale lumisele teele lootma - eriti kuna pidurdamine tundus ainult osaliselt abistav - keerasin igaks juhuks natuke kõrvale. Esirattaga lumevalli, auto põhi selle peal. Välja ei tahtnud tulla, saadanas!

Kaevasin natuke oma mõõdistuslatiga ja kuigi olukord oli lootustandvam, ei liikunud ma paigast. Mind paanikasse ajanud autost ei tulnud keegi abi pakkuma. Hoopis kaks jalutajat küsisid, kas vajan abi ja õnneks pisikese lükkamise peale olin lahti. Sõrmenukid kõvast lumest kriibitud ja kingad külma lund täis. Hiljem hakkasin mõtlema, et ma oleks vist siiski ka otse sõites enne maasturit pidama jäänud. Parem karta kui kaheksa... Hiljem hakkas auto suuremal kiirusel imelikult vibreerima. Seoks selle olukorra lumevalliga, kuigi kindel ei saa olla. Igatahes võib rohkem peavalu tulla, kui üle ei lähe see jama...

Kolmas mainimisväärne juhtum pole ei positiivne ega negatiivne, ta lihtsalt on. Käisin ühe kliendi juures. Tänapäevane maailm on naljakavõitu ikka. Mees on rootslane. Naine on ameeriklane. Laps on... kurat seda kodakondsust teab, aga roosas printsessikleidis asiaat. Mees räägib naisega rootsi keeles, naine räägib inglise keeles, laps räägib vaheldumisi mõlemat.

Neljas juhtum oli ärevusttekitav. Käisin ühe kliendi juures, kellel probleemid plekkidega köögi kivil. Puhastasin neid tasapindu kahe erineva kemikaaliga. Märkasin kummalist auru kui nad kokku sattusid. Kuid nii natukene, et midagi sellest keemilisest reaktsioonist aimata ei osanud. Kunagi tegemist päris vängete asjadega, pakkisin kasutatud kaltsud-paberid kilekotti ja võtsin kaasa. Mis oli hea otsus.

Siis hakkasin autos tugevamat haisu tundma ja mõtlesin, et kilekotil kusagil auk, laseb läbi. Pakkisin selle kilekoti teise sisse, et hiljem ära visata. Kilekott oli naljakalt soe. Keemiline reaktsioon, mõtlesin. Las ta siis olla. Hiljem, sõidu ajal, katsusin uuesti. Lihtsalt, et olla kindel, et kilekotti läbi ei sulata, kes pärast viitsib kokku korjata. Päris soe oli ikka ja ühest pisikesest lõhest kilekotis tuli tumekollast suitsu. Paanika!!! Väga vastiku haisuga oli see ka. Mina olin teel, kust kohe maha keerata ei saanud ja kuradi sariin üritab mind tappa! Võibolla üritab vähemalt. Lasin aknad autos alla ja õnneks sain paari minuti pärast ühte bensiinijaama sisse keerata. Hea, et suitsu ainult tsipa oli, muidu oleks keegi politsei kutsunud või miskit. Ellu jäin. Kilekotis olid riidekaltsust ainult pisikesed tükid järel. Panin kilekotti korralikult lund, trampisin sellel peal ja viskasin ära. Loodan, et homme sealt mööda sõites leian bensiinijaama alles olevat :P Seekord tundus vähemalt, et suits ajas tuleta läbi.

Õhtul vaatasin Hot Fuzzi nimelist filmi. Suurbritannia linateos. Ja mõtlesin, et tahaks kala ja friikartuleid. Tahaks inglise moodi hommikusööki, mune ja peekonit ja ube. Neid vist söödi seal filmis, muidu poleks ilmselt isu tekkinud. Ja mõtlesin, et mu elu vast parimaid hommikusööke oli New Orleans'i võõrastemajas. Hea söök, kohv piimaga pooleks ja mitte kuskile polnud kiiret. Ise ei pidanud peale söömise midagi tegema kah :D Ilus mälestus.

Pisikese elu pisikesed seigad.

Tahaks kusagile minna, tunnen taaskord. Kusagile, kus rohi on rohelisem. Ehkki hetkel on meite maanurgas lumi üldsegi maas. Stockholm: -10 kraadi ja kerge lumesadu.

iKaun

2010-01-29T23:08:00.003+02:00

Eestindamine on vahelduva eduga ikka populaarne olnud. Kunagi suure igavuse peale tõlkisin Opera eesti keelde. Siiani kasutan seda eestikeelset versiooni, õnneks on uute Opera väljalasetega ühildunud. Mõtlesin, et võiks ka teisi populaarseid asju eestindada. Näiteks iPodi.

iPod ise võiks siis olla iKaun.

iPod classic - Harilik iKaun
iPod nano - Tillu iKaun
iPod shuffle - Segamini iKaun
iPod touch - Käperdatav iKaun

2010-01-27T00:40:00.002+02:00

Sellel pildil näete Tallinna linna kõnniteed, millest on järel ainult jalgrada. Lisaks näete pildil roosas jopes naisterahvast, kes kannab käes kohvrit. Pildilt ei paista kohvri katkine ratas (selles lumes see muidugi teda päästnud poleks), samuti ei näe te naisterahva ees kõndivat meesterahvast, kes esimest minut varem just kõvasti vene keeles sõimanud oli. Mille eest, jääb teadmatuks minu puuduliku keeleoskuse tõttu.

Olin just kõndimas lennujaamast bussijaama ja seal ma seda mälestusväärset sündmust tunnistasingi. Ja teate mis? Ma ei mõelnudki kohe "kuradi venelased!" vaid naersin omaette (ehkki see võibolla kohatu oli) ja peas oli hoopis "Eesti!". Selline see meie Eesti ongi. Heal talvel rohke lume ja pakasega, aga ka vaidlevate venelastega. Meie, sünni poolest eestlased, ei tohiks kurjad olla, et nad siin on. Vaatame ikka tulevikku, eksole.

kes minevikku ei mäleta...

2010-01-12T00:40:00.002+02:00

... pole ilmselgelt Hillar Palamets. Ma vahel trenni kõrvale ikka kuulan tema "Ajalootundi" (mis, muideks, pole tundi pikk!) ja mu mäletamist mööda see "kes minevikku ei mäleta" oli kunagi selle saate tunnuslause. Vahel räägib Palamets huvitavatest asjadest, vahel heietab teemal, millest huvituvad peale tema ilmselt veel umbes-täpselt kolm inimest.

Ma julgen väita, et kaks minu suurimat kirge on kirjandus ja muusika. Muusikas võib mulle kindlasti pealiskaudsust ette heita, kuid muusikata elada oleks kole. Lugeda olen ma ka alati armastanud. Sest mulle meeldivad huvitavad lood. Ja tegelikult on elu ise sageli suurepärane kirjanik. Seepärast on mulle vist ajalugu ka ikka paeluvana tundunud. Suur ja enamjaolt päris põnev jutustus. Kahju on muidugi, et nii kergelt meelest läheb, seepärast ma selle õppimist kohutavalt mõttekaks ei pea :P Kuid alates viiendast klassist, mil mul algasid ajalootunnid, meeldis mulle see aine. Käisin isegi ajaloo-olümpiaadidel.

Viiendas klassis algasid ajalootunnid ja seal õpitud Eesti muinasajaloost sai alguse mu suhteliselt põlastav suhtumine kristlusse. Toona küll emotsionaalsel tasandil (mida nad tulevad meie õue peale kaklema?!), kuid tänaseks on sellest arenenud küllaltki argumenteeritud maailmavaateline distantseeritus. Vaata, mida kõike ajaloo õppimine teha võib! Mulle meeldis ka ajaloolisi romaane lugeda. Kolumbuse-keskne kaheköiteline romaan (ehkki biograafiliste elementidega) meenub. "Kui Raudpea tuli" Enn Kippelilt. Paljud raamatud on ajaloolised ainuüksi seepärast, et nad kirjutati mingil perioodil selle ajastu vaimus. "Robinson Crusoe", Jules Verne'i teosed ja paljud teised.

Praegu on raske kinni võtta, kust ma sain külge vaimustuse 18.-19. sajandi Briti impeeriumi kolonialistliku eluviisi vastu, kuid tundub, et päris pikalt on mulle meeldinud torukübarates härrasmehed, kes reisid Kaug-Idas oma ustava ülemteenri saatel, külastades oma teeistandusi või ajades Kuningliku Kõrguse nimel tähtsaid asju. Veel mõned aastad tagasi lugesin suure mõnuga William Somerset Maughami kogumikku "Kaug-Ida jutte". Ja arvan, et peaksin mõne ta raamatu veel hankima, küllap tunneksin rõõmu ka täna. Ma tean, et eks tollal olid muidugi ka söekaevureid ja vööni sitas sumpavaid seakarjuseid, kuid neile minu peas kohta ei olnud ;) Nüüd on vaimustus veidi hääbunud. Kuid vahel ikka mõtlen džinnikokteilist Indoneesias või elevanditranspordist Indias. Torukübaraga, loomulikult.

Praeguseks olen rohkem leppinud sellega, et elan ajal, mil ma elan. Iga aeg on huvitav ju tegelikult. Vahel ei pruugi sellest küll kõige selle põneva toimumise keskel aru saada. Varemalt ma ikka mõtlesin, et olen valel ajal sündinud, oleksin hoopis paremini sobinud Antiik-Roomasse, vapraks rüütliks pimedal keskajal või Marco Polo saatjaks rännuteedel. Või siis muidugi eelnimetatud Inglise härrasmeheks 18. või 19. sajandil.

Täna on see soov eriti suur. Sest ma olen tagasi Rootsis, homme hommikul alustan uut tööaastat. Mõtlen tagasi kolmenädalasele puhkusele, kus nagu õieti puhata ei jõudnudki. Kahju, et läbi sai. Tahaksin olla jõukas Briti kaupmees või aadlik 19. sajandi esimesest poolest, sest kurat võtaks!, ma ei salli töötamist!

Ei tea, kas maksab enam lootagi, et avastan kunagi töö, mis mulle meeldiks...

aastavahetusel Tujurikkujat vaatasid?

2010-01-10T20:34:00.002+02:00

Mina vaatasin hiljem kordust, mille ma olin lindistanud. Aastavahetusel ma ei vaadanud telekat. Kuid kui mulle tõsiselt korda läheks, mida näidati, siis nutta pole tarvis, tuleb ainult nädal uuest aastast hoolega televusseri ees istuda.

"Kolm aastat tagasi sai alguse Kanal 2 glamuurse aastalõpu megashow traditsioon." Umbes sellised sõnad kuuldusid telekast veidi aega tagasi Reporteri saatest. On 10. jaanuar ja te räägite ikka veel oma kuradi aastalõpusaatest?! Meedia on nii masendavaks muutunud. Metatasandit on liiga palju. Ma saan aru, et on äärmiselt tähelepanuväärne, et Ilvese aastalõpukõnet vaadati Eesti venekeelse elanikkonna seas rohkem kui Medvedevi sama asja, kuid iseenda analüüsiga läheb meedia liiale. Tuntud ajalehtede portaalides kutsusti inimesi aktiivselt üles arvamust avaldama vana-aasta õhtul eetris olnud programmide kohta ja muudkui nämmutati ja nämmutati.

Kas tõesti pole mitte millestki rääkida? Sest see pole ju ainult aastavahetusega nii. Igasugused tõsielusaated. Neid vist tehakse rohkem selleks, et neist saaks iga päev üha uuesti ja uuesti rääkida, mitte selleks, et inimeste meelt lahutada. See sisutühjus muutub kohati lausa tülgastavaks. Seepärast ma televiisorit ei vaatagi. Ajalehti loen vist ka veel vanast harjumusest. Kas suurem osa meie infoväljast ongi prügimäeks muutunud või olen ma liiga ükskõikseks jäänud? BOOORING!

küll on kena kelguga hangest alla lasta

2010-01-10T19:30:00.002+02:00

Võib ka juhtuda, et kelk ei püsi terve liu jooksul korralikult all ja pool teed tuleb läbida kasukal. Läheb ka üsna libedalt.

Helena tuli Eestisse ja seadsin minagi üle pika aja sihiku pealinna poole. Kelgutasime, käisime kinos, kella ühe ajal öösel tegin maksakastet, vaatasime hommikul kell viis Snatchi. Vahva oli :)

Täna sõitsin läbi imekauni talveilma Tallinna tänavatel ja vägisi kippus üks tuntud viisijupp keelele... "Kauneim linn on Eestis Tartu..." ;)

Ja siis sõitsin Tartusse tagasi. Läbi paksu lumega kaetud Eestimaa. Ja mõtlesin, et kõige rohkem meeldib mulle olla teel. Autos, rongis, bussis, lennukis, mingil määral ka laevas - vahet pole. Kuigi bensiinijaamades müüakse üsna kehvapoolset toitu (muide, Statoilis on uudistoode - tavalised võileivad/-saiad: lihtsalt leib/sai, või ja viil vorsti/juustu :P), on siiski tore seal peatuda ja osta tops teed või kakaod ja midagi hamba alla. Sest see käib teeloleku juurde. Sama kehtib mõne raamatu või suure šokolaadiküpsise kohta lennujaamas. Ei teagi, mis selles kõiges minu jaoks nii võluvat on. Kohalejõudmine pole sageli nii vahva. Vahel isegi on kehv tunne kohale jõudes, oleneb sihtkohast muidugi. Kuid teelolekus on midagi maagilist. Võibolla iidsete rändinimeste veri lööb vahepeal välja? Miks beebisid sõidutatakse kärus, kui tahetakse neid magama saada? Üks teooria ütleb, et see on alateadvuslik mälestus kunagisest rändavast elustiilist, mil teelolemine oli eluviis ja liikumine tekitas turvalise tuttava tunde.

Võibolla oleks päris tore pidevalt rännata. Muidugi mitte sellises maailmas nagu me elame, kus peab olema raha ja pass, tuleb läbida turvakontrolle ja seista praamijärjekorras, ennast läbi pureda võõra linna ilmvõimatust ühistranspordist või klaarida segadust hotellibroneerigutega.

Ei, ma tahaks rännata maailmas, kus poleks pangakontosid ja reisikindlustust. Ei nõutaks kusagil viisat ja hea nõu oleks tasuta. Piiri ületamisel võiksin võibolla mõne mõistatuse ära lahendada, aga rohkem oleks juba liiast. Mitte, et ma tahaks Mad Maxi või kellegi teise postapokalüptilises maailmas rännata. Kõrilõikajatest bandiidid või võit-või-surm tüüpi mängud mind ei paelu nii väga.

Ma tahaksin rännata maagilises maailmas. Kus üks pika halli habemega vanamees võõras linnas soovitab sul proovida maailma parimat pirukat ja annab kirjelduse õige kohviku leidmiseks. Kui leiad õige maja ja vajutad liftis korrusenumbrit 11, avastad välja astudes, et oled Himaalaja mägede lumiste nõlvade vahel, kus on võõrastemaja, mis on täis äärmiselt huvitavaid inimesi.

Ja koerarakendiga mägedest alla jõudnuna saabud troopilisse randa, kus leiad suvalise teed vedava laeva, millega õnnestub jõuda ühele Okeaania väikesaarele, mille elanikud on kuulsad oma kookosenapsi ja eriti kandiliste peade poolest ;)

Põhimõtteliselt maailm nagu muidu, aga põnevate muinasjutuliste üllatustega läbi pikitud :D Sellised maailmas tahaksin ma rännata. Ma saaksin kindlasti suurepäraselt hakkama. See praegune maailm... Rännata on ju tore iseenesest, aga kohati liiga üllatustevaene ja alati on lõplik sihtkoht, kuhu sa PEAD jõudma...

vanasõnad

2010-01-06T00:43:00.002+02:00

Nii, rahustan teid murelikke nüüd veidi ja ütlen, et raketiga vastu pead ei saanud (ma tean küll, et keegi teist, südametutest, ei muretsenud, kuid ma vähemalt teesklen arvamist, et te hoolite...).

Küll aga vajab vastust üks küsimus. Kuidas öelda inglise keeles "kel janu, sel jalad"?

Vaatasin terve posu ingliskeelseid vanasõnu läbi ja ei leidnud ühtegi sobivat, ent ehk keegi teab omast peast?

Ise leidsin muid huvitavaid. Näiteks: You don't have to be faster than the bear, just faster than the slowest guy running from the bear.

It's the final countdown!

2009-12-31T18:33:00.003+02:00

Praegu on õige aeg kuulata seda Rootsi parima rockbändi Europe'i lugu :P

Eesti riigipea avaldas Soome kaubanduskeskuses toimunud traagilise tulistamise järel president Tarja Halosele kaastunnet.

"Did you do it? Then what are you sorry for?"

Mis ma veel tahtsin öelda aasta lõpetuseks? Hea uudis tuli täna, mu tööauto võtmed ilmusig prügi seest välja, üks peavalu vähem :P

Aasta oli traumaderohke, mis viitab sellele, et palju sai trenni tehtud. Palju käidud, juhtus mitmesuguseid asju. Üldiselt aastaga rahule ei jää, kuid loodan, et saadud õppetunnid lubavad hiljem aasta heaks ümber hinnata. Ootan huviga uut. 27-seks saamise aastat :P

Kohtume uuel!*

* Kui raketiga vastu pead ei saa!

10 korda karvasem!

2009-12-20T22:10:00.002+02:00

Kuulukse, et Eestis olevat soojemaks läinud, aga ikka päris krõbedad külmakraadid. Ostsin täna endale läkiläki. Bring it on!

pätid vangi!

2009-12-17T22:52:00.003+02:00

Eks Rootsimaal ole ka asju, mida tasub ise näha. Vahel ma näen ja teen pilti. Vahel ei tee ka. Nendest kordadest on kahju.

Näete, mõni on liiga palju meeritsamaa filme vaadanud, maja särab nagu juudi jõulupuu!

"vägen" tähendab rootsi keeles "teed" (kui ehitis, mitte jook). Tänavanime esimene pool... noh, kasutage fantaasiat :P Ma tõlgiksin kui "sitala" või "pasala" :P

Sallivusega läheb Rootsi küll täiesti liiale. Kurjategijad ei häbene oma ametit isegi korteri uksele panemast. Irvitatakse (jõuetule) riigivõimule näkku!

lumi tuli maha...

2009-12-15T11:11:00.002+02:00

... ja valgeks läks maa Rootsi kuningriigi pealinnas.

Hommikul ärkasin üles ja vaatasin aknast välja - öösel on lund sadanud!

Kui õue jõudsin veidi hiljem, avastasin, et kohe palju lund on sadanud. Ja sajab edasi. Ja see lumi on kohev ja õhuline, lumehalbad lausa tantsivad taevast alla. Jõuluvana võib sel aastal ehk isegi mootorsaaniga sõita, ei pea maasturiga jändama :P

Selliseks muutus ilm üleöö.

Meister ja Margarita

2009-12-14T00:20:00.002+02:00

Kellel on selline teos Mihhail Bulgakovilt ja oleks nõus mulle laenama, andku teada.

Goethe "Faust" oleks ka tore.

milleks minna otse, kui saab ringiga?

2009-12-08T22:34:00.002+02:00

See tundub viimasel ajal minu vedamine olevat.

Kohvrilugu on teile juba tuttav. Eile tahtsin Tartust Stockholmi saada. Ei saanud. Hoopis bussi peale pandi ja veeti Tallinnasse. Ning sealt viis sama suur lennuk, mis Tartustki lendab, meid Stockholmi. Palju kiiremini oleks see lennuk võinud Tartusse lennata ja siis meid Stockholmi viia, kuid eks bussiga sõidutamine on odavam. Konjakit ja šokolaadi pakuti lohutuseks. Stjuardess lausa õhutas pudelikest konjakit kaasa võtma... See oli natuke humoorikas siuke.

Kuid Estonian Air on oma viperuste poolest tuntud, nii et lihtsalt sellest rääkimisest ma ei võtnud vaevaks kirjutada. Inimestest tahtsin hoopis rääkida, sellest lõputust inspiratsiooniallikast.

Alati leidub mõni vinguja. Selles lennuseltskonnas oli neid koguni mitu. Jutt ikka siuke: "Kas te teate, kui palju ebamugavusi see põhjustab?" ja "Saaks ju teatada inimestele" jms. Loomulikult räägiti seda check-ini töötajale, kes pole isegi Estonian Airi palgal. Inimesed on ikka koledad. Elavad oma sappi välja suvalise õnnetu peal, lootes teda ennast halvasti tundma panna ja ise ennast sellest paremini tunda. Kuid nad ei tunne ennast paremini, nad hilinevad ikkagi. Maailm pole nende torisemisest ja kirumisest parem koht.

Jääd hiljaks, mis siis? Ei jõua jätkulennule? Mis siis? Kellelgi neist ei paistnud kaasas olevat siirdamist ootavat organit. Kui lähed reisile, hangi endale reisikindlustus ja võta äpardusi rahulikult, küll sa kohale jõuad. Mitte ära situ teistele hinge!

Facebook on surnud, elagu Fuckbook!

2009-12-06T16:42:00.002+02:00

Täna saatis mulle kirja keegi Sarah. Miskipärast hotmaili süsteem klassifitseeris selle rämpsuks. Kuid tuleb välja, et Sarah kutsub mind oma lehekülge külastama sellises põnevas kohas nagu Fuckbook :D Facebook olevat puritaanidele, vaba mõtlemine haarab ohjad Fuckbookis!

kepid ka?

2009-12-05T15:03:00.002+02:00

Kui aknast välja vaadata, siis tundub igasugune lootus valgeteks jõuludeks üsna alusetu. Kohati on isegi muru pea sama roheline kui suvel. Kuid unistus lumest elab inimestes edasi. Lumest saab teha lumekindlusi, millest lumesõdu pidada, lumel saab kelgutada, lumel saab suusatada.

Suusatamine eestlastele meeldib, sellele vist keegi väga vastu vaidlema ei kipu. Kuid mina ei teadnud, et kogunisti nii palju meeldib, et kui lund veel pole, jäetakse suusad määrimata kuuri seina najale õiget ilma ootama, aga kepid kougitakse parsilt ikkagi alla ja minnakse nendega patseerima...

Eile õhtul ootasin kodu juures autot, mis mind palli põrgatama viiks ja tegin avastuse, et õhtupimeduse katte all jagub umbes iga 100 kõnniteemeetri kohta keskmiselt üks kepikõndija. Mõni sammus reipalt ja silmis peegeldus tahe vähemalt tulevaseks rannahooajaks vormi saada, kuna sel aastal läks nagu alati. Teine kõndis jällegi rahulikult, tundes rahulolu tobedast võimalusest aega surnuks lüüa, mis ka tervisele midagi andma peaks. Mõni jälle tundus täielikult motivatsioonipuuduses vaevlevat, praktiliselt lohistas keppe enda järel ja mõtles vististi iga sammu juures, et mille paganama pärast ta sellises niiskes pimeduses narrina ringi longib.

Kuid olgu kõnnak milline tahes ja eesmärk paremini või halvemini õigustatud, kepiga kõndimine pole mingi uus nähtus. Üks Eesti ehk kuulsamaid esimesi kepikõndijaid võiks olla Kristjan Jaak Peterson, kes jalgsi Tartust Riiga käis. Monumendil on tal igatahes toekas malakas käes, mis raskel teel toetust pakkus, ma usun. Ent kui kombed (keppidega kõndimine) pole muutunud, siis suhtumine neisse küll. Praegu nimetatakse kepikõndijaid eeskujulikeks tervisesportlasteks, kuid vanasti?

Vanasti, armsad kepikõndijad, nimetati neid hulgusteks :)

kohver, kes kõndis omapead

2009-11-25T22:35:00.002+02:00

Ojah...
Ma käisin Tartus, ning nüüd olen tagasi Rootsis.
Aga praegu istun ma oma tugitoolis,
ja Freddie Mercury laulab mulle vaikset laulukest.
Hea, et sain tehtud toimetused,
mis mulle päeva jooksul kaela sadanud olid.
Ma kiikan pooltühja viskipudelit enda kõrval
ning nüüd rahunenuna on kõike aeg meenutada.

Kõik algas möödunud nädala kolmapäeva õhtul... no kui täpsem olla, siis veidi varem juba, paari aasta eest, kui ma siia firmasse tööle tulin, ent vahepealsest ajast lendan siinkohal kordamise vältimise huvides mööda.

Too kolmapäev oli päris pingeline. 13 tundi välitööd ja kui koju jõudsin, oli kõigest niigi kohutavalt kõrini. Eriti kui lõpuakordi eel pidin veel peale tunni aja ummikus passima. Igatahes, päevatööga sain ehk kella 10-ks valmis. Kuna neljapäev oli juba puhkepäev, otsutasin endale paar viskikokteili segada. Pärast väsitavat päeva tegid need igatahes mõnusalt uniseks ja mõnda aega hiljem uinusin ma magusasse unne.

Ärkasin hommikul kell 8.53. Mulle küll meeldib äratuse kellaajaks imelikke aegu sättida, kuid seekord polnud tegemist sellega. Äratuse olin ma sootuks unustanud panna. Ärkasin ja kohe, kui olin aru saanud, kes ma olen, kus ma olen ja mis on mu lähituleviku elueesmärk, ehmusin. Oleksin juba sellel ajal peaaegu et uksest välja pidanud astuma lennukile jõudmiseks.

Kähku viskasin asjad kohvrisse ja sööstsin rongijaama poole. Enamuse teest läbisin sörkides, jõudsin kassasse, ostsin pileti ja sulguvate (otseselt!) rongiuste vahel lipsasin peale. Huh! Sõitsin jaama, kus pidin ümber istuma ja nägin teist rongi ära sõitmas. Muidu olen alati jõudnud sellele... Nojah, ootan järgmist. Õnneks päevasel ajal sagedased. Kuigi ees oli veel üks ümberistumine, mis juba natuke ebamugavustunnet tekitas. Säilitasin rahu. Rong tuli, sõitsin edasi, ka kolmandat rongi ei pidanud liiga kaua ootama ja jõudsin piisava ajavaruga lennujaama.

Seal siis avastati, et mulle oli vale pilet müüdud. Ma teadsin seda kohe, aga kuna pileti ostmise hetkel rong juba jaamas seisis, ei olnud aega vaidlema hakata. Hea küll, maksan selle lennujaamamaksu lisaks ja peaasi on ju kohale jõuda. Muidugi, lolliks ma ennast teha ei taha, seega võtsin oma vana lennujaamapileti välja ja näitasin, et teises kassas palusin sellist, aga anti teistsugune. Naisterahvas suunas mind oma kõrvalseisva meeskolleegi juurde. See vaatas mu pileteid, siis mind ja ütles: "Te ostsite selle ju siit, eksole? Ma tunnen teid ära, minge läbi, ma seekord tasu ei võta." Võttis näo naerule küll veidi ;)

Selleks hetkeks hakkas tunduma, et kõik kristlaste ja paganate jumalad tahtsid koledal kombel, et ma ikka oma lennukile jõuaksin.

Edasi läksid asjad juba rutiinselt. Piirdusin sel korral ühe kohvriga, panin teise sinna sisse, lihtsam nii. Ei pea turvakontrollis läpakat välja kiskuma ja muud jamad. Nii on mõnus lennata. Läksin väravasse. Selgus, et lend hilineb. 11.35 asemel oodatakse 13.20. Kurat! Helistasin Estonian Airi ja sealt kinnitati seda informatsiooni. Poolteist tundi aega surnuks lüüa. Ostsin raamatu, võileiva ja veini. Natuke lugesin, jõin veini ära ja läksin tablood uurima. Tohoh! - lend sootuks tühistatud.

Nojah, marssisin siis kassasse ja palusin end järgmise Tallinna lennu peale panna, mida ka tehti.
See kah hilines mingi aja, kuid lendas siiski välja. Lennuki peal tellisin endale veel paar pisikest pudelit veini. Mis võibolla polnud ühe võileiva ja šokolaadimuffini peale nii hea otsus.

Muideks, seoses lendamisega. Taaskord sai tõestust asjaolu, et mitte keegi ei taha mu kõrval istuda. Kui pardaleminek oli lõppenud, istus minu kõrval paiknenud daam teise kohta. Rääkimata sellest, et erakorraliselt tuli mingi lennujaamatöötaja pardale ja ainult suure fantaasia abil sain aru, et ta minu nime ütles. Kontrollis, kas mul ikka on sellele lennule asja...

Igatahes, maandusin Tallinnas ja läksin kohe piletikassasse aru pärima, mis edasi saab, sest nii oli Rootsis ja lennukiski instrueeritud. Sealt anti mingi kleepekas, mis pidi tähistama seda, et minu pagas reisib koos minuga Sebe bussis Tartusse. Kuid bussini oli palju aega. Ja siis lõi vein pähe küsitava väärtusega idee, mis ütles, et küll selle pagasi kuidagi ikka kätte saab, omal käel jõuan kiiremini kohale :) Saabusin Tartusse pool 11 õhtul kella kahe asemel päeval, mis oli algne plaan.

Võibolla jõudsin varem, võibolla mitte, kuid hommikul hakkasin oma pagasi vastu huvi tundma. Estonian Air ei teadnud sellest midagi. Lennujaama pagasiteenindus ka mitte. Sebest anti mingi number, mis ei vastanud. Hakkasin nõutuks muutuma. Kuidas Estonian Air ei tea, mis ta tegi inimeste ja nende pagasiga?

Kuid pärastlõunal helistati pagasiteenindusest ja öeldi, et mu kohver on nende käes. Nende jutust tundus, et ma polnud ainuke inimene, kes lindilt pagasit ootama ei hakanudki, vaid marssis otse kassasse õigust nõudma :P Tulgu ma aga pagasile kähku järele. Laupäeval siis sõitsingi Tallinnasse kohvri järele. Oli minu oma küll, kõik alles ka.

Mis on loo moraal? Kui oled hea inimene ja mingil hetkel tundub, et maailm käitub nii nagu kavatseks ta sulle heasoovlikkuse eest tasuda, siis muutu kohe eriti kuradi ettevaatlikuks, sest ilmselt on kõrgematel jõududel mingi õel vemp varrukas :D

Kuid ju see siis oli millekski ikkagi vajalik :)

Louis C.K.

2009-11-16T00:03:00.002+02:00

Käisin tema etendust täna vaatamas. Ta kurjustas, et inimesed kasutavad ülivõrdes sõnu liiga kergekäeliselt. Ma olen siis ka objektiivne. Ei naernud puruks, kuid hea oli küll. Teistsugune veidi kui enamik stand up'i tegijaid.

Lisaks andis ta head nõu, kuidas oma unistuste täitumise poole püüelda. Tuleb kõigest tahta asju, mis juba olemas on. Kui oled paks, kuid tahad ikka oma kehaga rahul olla, siis ära hakka trenni tegema, vaid õpi lihtsalt endale lodevat keha soovima :) Elementaarne! Kuidas mina selle peale veel tulnud pole, aru ma ei mõista...

mullu mina muide Karjala soomlane

2009-11-15T23:59:00.003+02:00

Paar pilti reisist ka:

Kuna minekuhommikul pidi jube vara ärkama, siis polnud aega habetki ajada. Kahepäevane habe:

Selle pildi tegemise hetkest järgmisel polnud ma enam homo erectus. Hoopis perse oli lumine.

ära mind nüüd küll peata, jumala eest!

2009-11-15T01:47:00.002+02:00

Ma usun, et mitte kõik inimesed ei lähe Vabariigi aastapäeva puhul Rammsteini kontserdile. No ärge minge siis, mina selle pärasdt (nägite Saksa värki?!) pikka viha ei pea. Kuid Rammstein on hea bänd sellele vaatamata. Mina küll lähen kontserdile.

Uuelt albumilt on mu lemmiklood tegelikult Roter Sand ja Liese. Okei, olen natuke pehmeke, kuulan ballaade, aga hea on ju. Ja Liese't kuulates saab jube hästi aru ka, miks Rammstein meeldima peab. Sellise häälega mees peab ju meeldima, oled sa siis mees või naine. Mehelikum ei saa ühe inimese hääl enam olla. Sellise häälega võiks kontinente pooleks lõigata, rääkimata pehmematest asjadest...

allpool ja pealpool pilvi

2009-11-12T23:20:00.002+02:00

Et argielu liiga kohutavaks koormaks kanda ei muutuks ja oleks jaksu edasi võidelda, on vahel vaja veidike eemal olla ja häirivalt reaalsest maailmast puhata. Seekord oli väljapääsuks siis pilveteadusega tegelemine.

Käisime uurisime Siriliniga, millised on pilved Euroopas pealtpoolt ja altpoolt vaadatuna. Pealtpoolt vaadatuna on üldiselt kaunis igavad, nagu oleks keegi väga püüdlikult üritanud midagi vatiga katta. Kuid altpoolt on hoopis huvitavamad.

Altpoolt vaatasime pilvi esiti Genfi ümbruses. Seejärel tegelesime mitme päeva vältel pilvede vaatamisega ka Lyonis. Vahepeal olid need pilved täis külma ja märga vihma, siis jälle tõmbusid tagasi ja lasid ka veidike päikest läbi. Vahepeal oli linn kaetud müstilise uduga (mis on ka ju peaaegu nagu pilv) ja kohalikus pargis oli nagu Eesti rabas. Kui eksootilised loomad ja prantsuse keelt kõnelevad inimesed välja jätta.

Sõin Meriliga endiselt heas Jaapani restoranis sushit ja Mehhiko restoranis ribisid. Käisime baaris ja rüüpasime hotellitoa head vaadet (olime 33. korrusel) imetledes Prantsuse veini, mille kõrval juustul kohustuslik koht on. Pannkook šokolaadikastmega, mille kõrval šokolaadijäätis, millel omakorda kõrval vahukoor? Tehtud! Miniatuuride muuseum vaadatud, vahva koht, kuhu ma varemalt Lyonis elades vaatamata huvile siiski ei jõudnud.

Eegi käest sain pruuni puuvilja, mille nime ei tea, maitsest rääkimata. Ootame huviga, mis välja tuleb, valmima alles peaks millalgi :)

Varahommikune rattasõit pakkus samuti mõnusa elamuse, ehkki pärandusena andis ka unisuse päevaks.

Õde viis meid Genfi lähistel mägedesse lund vaatama ja katsuma. Siis olime päris pilvede sees kohe. Lumi oli paks ja kohev. Tegi kingad ja püksid märjaks, kuid eks suveriietega ei peagi talverõõme nautima. Sellistes mägedes oleks talvel maru lahe matkata. Suusatada ka muidugi.
Kuid Genf on endiselt mannetu olekuga linn. Ei soovita. Isegi kuulus veejuga ei töötanud...

Maru vahva oli igatahes. Kahju ainult, et nüüd jälle tööd peab tegema hakkama ja argipäevas edasi elama...

homme on Mari matused - aa, see lahe lokkidega sell!

2009-11-04T17:32:00.007+02:00

Päeva leiud:

Kui Eestis on Litsmetsa, siis siin elab üks meie klient kohas nimega Litslena. Võibolla kunagi oli terve mets, aga nüüd on küll ainult Lena järel :P

Statoili tšekk. Müüja nr 3 - "Han med mustachen" ehk siis "Tema vuntsidega" või vabamas tõlkes "See vuntsidega tüüp". Olid küll vuntsid, päris uhked pealekauba, otsad ülespoole rõngasse keeratud ja puha.

karu näeb! ptüi, part!

2009-10-31T00:54:00.000+02:00

Liiga hea lihtsalt

pisike üllatus igas päevas

2009-10-31T00:04:00.001+02:00

Siim helistas täna. Soovis head nimepäeva. Keegi pole mulle kunagi head nimepäeva soovinud. Hindan :)