Gulagi arhipelaag

Ma olen juba päris pikalt mõelnud, et peaks selle kurikuulsa Solženitšõni raamatu läbi lugema. Sünnipäevaks saingi endale kõik kolm koidet, mis küll välja antud alles 1990. aastal, kui kujunduse ja 20 aasta abil saanud endale üsna autentse ja vana välimuse.

Kusjuures ma isegi ei teadnud täpselt, mis sorti raamat see "Gulagi arhipelaag" on. Ilukirjandus või dokumentalistika. Õigemini - oma võhiklust häbenemata - arvasin ma tegemist olevat tõsielul põhineva ilukirjandusega, sest olin varem lugenud Solženitšõni romaan "Vähktõveoprus". Kuid on hoopis irooniliselt ning haarvalt kirjutatud dokumentaalteos.

Tegelikult olen ma kolmeköitelise väljaande esimese osa poole peal alles, kuid emotsioone on see pakkunud juba nii palju, et osa neist tuleb teiegagi jagada.

Ma ei tea veel, kui jube oli elu koonduslaagrites. Ma ei tea, kui paljud surid, kuidas nad selle paratamatu lõpuni jõudsid ega kui meeleheitele aetud need vaesed inimesed olid. Kuid ma tean juba, kuidas nad Gulagi jõudsid, mille eest ning kes neid sinna saatsid.

Mina ütlen, et sellele on päris õudne mõelda. Aga tegelikult ma ei suuda osakestki sellest ette kujutada. Ma ei tea, mida tähendab äkitselt arreteeritud saada, teadmata ja aimamata, mille eest. Ma ei tea, kuidas haises kong, kus elasid pead-jalad koos mitu inimest, kes käisid sealsamas ämbril sital. Ma ei tea, mida tähendab terveid öid kestnud piinamine ega see, mis tunne on hulluda, kui sa oled kongis, kus lamada ega istuda pole võimalik ning ainuke uni on neli tundi ööpäevas pulgal, mis torgatakse läbi kongi seina oma toetamiseks.

Ma võin ainult öelda, et see kõik kõlab õudsalt. Õudsalt kõlab see füüsiline piin ja veelgi õudsamalt kõlab see purunemisele määratud lootus, mida kõik endas kandsid, et tegemist on eksitusega ning kõik on varsti möödas ja elu endine. Miljonite ilmsüüta inimeste elud rikkus isake Stalin süstemaatilise halastamatusega.

Ma isegi ei ürita seda kõike ette kujutada, sest see pole võimalik, olles sündinuda sellisesse maailma sellisel ajal. Mina mõtlen sellele hoopis teisiti.

Mina mõtlen, et mis oleks siis, kui mina oleksin sellel ajal elanud. Kuidas oleksin ma elanud?

Kas ma oleksin üks neist õnnetutest ohvritest, kes sõdis Suures Isamaasõjas fašismi vastu ning tagasi saabudes rändas Siberi ebainimlikesse töölaagritesse, sest oli näinud elu demokraatias? Kas ma oleksin üks neist, kes oli tänaval juttu ajanud inimesega, kes julges arvata, et kehtiv režiim on leivanormi liiga väikseks viinud ja mind oleks arreteeritud ning süüdi mõistetud, sest omasin sidemeid sotsiaalselt ebasobiva elemendiga? Või oleksin ma üks neist, kes ebainimlikke võtteid kasutades pressis neilt samadelt eelpool kirjeldatud inimestelt välja ülestunnistust nende kruitegude kohta? Kas ma oleksin oma jõupositsiooni ära kasutades maksnud kätte vanale klassivennale, sest ta oli enne mind jõudnud kohvikusse viia ilusa klassiõe või oleksin ma pähe kusenud (sõna otseses mõttes!) mehele, kellel oli korter, milles ma ise tahtsin elada. Kas oleksin kaotanud oma inimlikkuse püüdes vältida ettemääratud süüdimõistmiste arvu täitmata jätmise eest ise karistatud saada?

Tore on ju mõelda, et ma oleksin olnud niiöelda hea. Ma oleksin elanud ausat elu ja kui mind oleks kinni nabitud (mis kindlasti oleks juhtunud, sest aus on ka kahtlane - peab olema midagi varjata, kui paistad välja aus), siis oleksin kannatanud vapralt välja kõik piinamised ega poleks ennast süüdi tunnistanud. Ma ei oleks alla andnud, vaid jäänud truuks oma põhimõtetele. Kuid kas oleks? Võibolla oleksin haaranud võimalusest ja hoopis ise halastamatu süsteemi jõhkra hakklihamasina raudkõvaks hammasrattaks muutunud? Ei oska seda tegelikult öelda.

Ja seepärast mul ongi hea meel, et ma siis ei elanud. Mitte seepärast, et ma pole pidanud elama pidevas hirmus ning kannatuses, vaid seepärast, et ma pole pidanud teada saama, milline oleksin mina - kas koletis või selgrootu hukule määratud ohver.