pärast veeuputust tulgu või sügis

Nagu Piibliski saabus pärast veeuputust uus aeg, juhtub sama tänapäevases Eestiski. Eile sattus olema just see sajune päev, mil igal pool Tallinna sadama ümber uputas ja mina tulin just laeva pealt. Tavaline viie minuti pikkune kodutee venis erinevate ümbersõitmiste pärast viis korda pikemaks.

Jah, suve selgroog on murtud. Millal täpselt, ei oska ma öelda, aga seda on järjest teravamalt õhus tunda. Esimeseks märgiks olid kuivanud ja kolletanud pärnaõied, mis maad katma hakkasid. Nüüd võib juba igal sammul näha, kuidas rohelus pisitasa teistele toonidele teed annab. Esimesed pisikesed kastanimunad on puude otsast maha prantsatanud, siin-seal vedeleb kõnniteedel juba kollaseid lehti. Kõik on üldse kuidagi loiuks muutunud.

Pärast harjumatult pikka talve tuli suvi, kõik oli rohe-roheline ja värske. Mäletan, kuidas rõõmustasin selle üle juunis Tartus käies. Kuidagi kurb, et kõik nii kiiresti käis. Värskus sai otsa ja asendus närbumisega, maasikadki on ammu otsas. Tuleb august, igaks juhuks maksab juba kummikud välja otsida ja pikema käisega rõivas peab käeulatuses olema. Koolipõlvestki meelest, et kuigi august oli tervelt kolmandik suvepuhkusest, polnud see enam nii hea aeg, sest ainult kuu oli ju veel jäänud. Ning nii palju tegemata. Seegi suvi on läinud senini kuidagi sündmustevaeselt ja ei ole põhjust järelejäänud ajaltki lisa oodata. Sedapsi siis.