when I was 27, it was a very bad year...

Tõusuvad vahelduvad mõõnadega.

Kes kannatab, see kaua elab.

Pill tuleb pika ilu peale.

Ei teagi, milline neist hästi sobida võiks. Kõik omamoodi tõsi. Olid ajad, kus raha oli lihtsalt numbrid. Head ajad olid ses mõttes, mis seal salata. Ei igatse endist töökohta ega elu tagasi, aga korralikku teenistust küll. Nüüd on raha toit ja üür ja arved ja iga euro loeb. Parajalt sitt päev täna, kui päris aus olla. Raha on liiga vähe (kellel poleks, ütled sa selle peale, onju? :D).

Ma teadsin juba hea põlve ajal, et igavesti see kesta ei saa. Ükskord saab pidu läbi ja peab jälle näguripäevi nägema. Ise muidugi kiirendasin ka protsessi. Ja oli lootus, et äkki läheb teisiti. Ning kuigi ma seda ette teadsin ning kusagilt ei maksa muid põhjusi, kui oma valikud, otsida, pole sellises olukorras olek ikkagi lihtne ju. Vilets on, vilets.

Kuid eks ole varem oldud ja kuidagi hakkama saadud, peab nüüdki miskitmoodi ennast välja rabelema. Sest teist valikut keegi ju ei anna :)