Silver tegi
selle asjaga otsa lahti, mõtlesin, et ei saa ka kehvem mees olla :P Tegelikult arutasin omaette, et mobiiltelefonid on päris oluline osa tänapäeva inimese elust (vähemalt selliste piirkondade oma, kus on raha, levi ja elektrit), mistõttu paljudel on nad suurema osa ärkvel oldud ajast ligidal. Järelikult peab nendega ka üht-teist juhtuma, rohkem tähtsusestut kui mainimisväärset, ent oma näputäie põnevat leiab iga vähegi staažikama taskutelefoni omaniku mälestustest.
Katsun siis ka meenutada, kuidas on minu mobiilne elu möödunud ja mida põnevat sellega seoses silme ette kangastub. Keegi võiks raamatu teha sellest, materjali on tohutult -pea igal inimesel on telefon, mõnel isegi paar. SIM-kaarte on Eestis aga tugevalt rohkem kui inimesi kokku. Hämmastav mobiilsus, kas pole?
Alustagem siis algusest nagu kombeks on. Esimene mobiiltelefon, millega ma päris lähedalt kokku puutusin, oli loomulikult legendaarne 5110 - Eestis vist tõesti kõige müütilisem telefon, mida peaaegu igaüks, kel vanust rohkem kui 20, kasutanud on. Ema ostis selle vist 1998. või 1999. aastal ühiskonna kasvava mobiilsuse tõusulainega kaasa minnes. See maksis toona vist sinna 4500.- krooni kanti. 4500! Minu elu see väga ei mõjutanud, ussi oli ehk vahel lahe mängida. Aasta-paar hiljem ilmus meie perre ka teine mobiiltelefon, milleks oli omalaadne Philips Diga, mis tänapäeval vaadates ehk isegi mõneti stiilne tundub, aga toona kasutatuna ostetuna jube mage paistis. Selle telefoniga tuli toonasest Radiolinjast kaasa ka number, mida ma tänini kasutan, ehkki minul selle saamiseni veel tükk aega läks.
Põhikooli lõpus hakkasid klassikaaslastele mobiiltelefonid tekkima ja mingist populaarsusesoovist ajendatuna soovisin lõpetamise puhul ka mina endale üht. Lausa mangusin, kuid jäi saamata. Korraks oli natuke kurb, aga see läks kiirelt üle, TOLLAL sai vabalt veel ka telefonita hakkama. Mitte küll kõik. Mäletan sõpra, kellele meeldis ikka natuke oma kasutatud 3110-t näidata. Parajalt jube telefon oli ja tollal siiski juba moest läinud, vähemalt võrreldes moodsamate mudelitega 5110 ja 6110, näiteks. Mind süüdistas ta mahategemise tõttu muidugi kadeduses, kui ka tagant järgi aus olles polnud ma sellise telefoni peale sugugi mitte kade. Kuna noortel raha polnud palju, siis sageli kasutati kõnekaarte, kuna vanemad lepingut teha ei tahtnud (tihti ka mitte telefoni osta, kuid kasutatud telefoni jaoks taskurahast ikka midagi ajapikku kokku kraabiti). Mina väitsin oma mäletamist mööda, et mina enne telefoni ei taha, kui ma ei jaksa olla lepinguline klient ja mitte muretseda iga kõnekrooni pärast nagu kõnekaardi kasutajad. Ja ka selles väites polnud sugugi kaotusekibedust. Sellest hetkest alates, kui päris oma telefoni sain kuni praeguseni on mul väljuvad kõned ühe korra mõneks päevaks piiratud olnud.
Päris oma telefoni sain millalgi 11-ndas klassis, kui päris õigesti mäletan. Oli ta tollal juba Tele2 või ikka veel Q GSM, seda ma ei mäleta, ent odavalt telefone müüdi. Tähtajalise liitumisega, otse loomulikult. Valituks osutus sinine Ericsson T10s. Et mitte endale Q GSM-iga häbi teha, lasin ühel tuttaval telefoni lahti muukida. Muuseas, lihtsa tarkvarauuendusega, mis maksis vist 200 krooni, sai telefonist oluliselt funktsionaalsema T18s-i peaaegu et koopia. Ainult aktiivklapp puudus. Kuid olin kahtlemata rahulolev mobiiltelefoni omanik ilma vajaduseta teha väljasõite levialasse :P
Halb telefon oli. Vist üks halvemaid, mis mul olnud. Mitu korda pidi remontima, lõpuks müüsin klassivennale maha odavalt. Huvitav omadus oli ise meloodiate sisestamise võimalus. Internetis leidus neid tohutult. Otsisin hoolega The Doors'i "Light My Fire"-meloodiat, kuid ei mäleta, kas leidsingi lõppeks.
Siis tuli 3310. Kah selline rahvatelefon, mida väga paljud käes on hoidnud. See oli siuke... kogukas. Oli käes ikka tunda, et on telefon, millega võiks isegi käsivõitlusse minna :P Tavalist tumesinist värvi. Kannatas hästi kukkumist :P Hea asi, tegelikult. Hiljem, kui telefoni korpus oli kulumismärke hakanud näitama, otsustasin asjale pisut omapära lisada ja korpuse pruunikaskuldse autovärviga üle lasta. Kahjuks polnud ma ekraani ees oleva klaasi kaitsmisel kuigi osav ja seegi sai kerge kuldse läike endale, kuigi seda sugugi tarvis polnud. Tänu sellele nägi telefon välja vaat' et hullemgi veel kui varem :)
See telefon oli mul tegelikult päris kaua aega. Kuni ühe peoni, kus oli ka bassein. Telefon sai kuidagi märjaks, kuigi basseini ma temaga ei kukkunud. Kui visati, lubasin ennast heita, sest muud ei jäänud ju üle, kuid telefoni võtsin taskust enne ära. Ent märg oli ikka. Sai lahti võetud ja kuivama pandud. Siimul oli sama probleem, jättis ka telefoni lahtiselt lauale kuivama. Alguses olid seal rohkem omad inimesed, aga hiljem tekkis peole kõiksugu rahvast. Koju minnes telefoni enam polnud. Siimu telefonil polnud akut. Just nagu oleks võtja teadnud, et minu telefoni aku sugugi enam ei kesta (Siimu telefonil oli displei katki :P). Sinna see 3310 kadus.
Vahepeal sai veidi kasutatud kodus vedelevat Philips Diga, siis oli mingi periood kehva akuga 5110 käes. Muud justkui ei teinudki, kui ainult piuksus, et aku tühjeneb. Nokia tootekataloogi vaadates meenus ka, et mingi vahe kasutasin 3410-t, aga oli see mu enda oma või ainult kasutasin mingil perioodil, seda ei suuda enam meenutada. Ka mitte seda, millal täpselt oli see aeg. Ju siis oli igav telefon, et midagi värvikat rääkida pole. Mingil hetkel olen kasutanud ka Ericsson GF 768-t, ent sellest ei meenu ka midagi. Õde sai selle vist mingile klassivennale maha äritud, oli ka kehvapoolne telefon.
Siis läksin ülikooli. Sain õppelaenu. Ostsin telefoni. Siemens M50. Mõnel tuttaval oli Siemens ja kiitsid. Mul oli vaja telefoni, millega saaks internetis käia, sest sellises kolkas elades polnud palju teisi valikuid. GPRS oli kiiruselt isegi parem kui dial-up. Toona maksis 300 krooni kuus 300 megabaiti vist. Uskumatu, milline hind. Elisalt saab täna 15 gigabaiti poolmuidu ja heas kohas elades võrreldamatult suurema kiirusega.
Siemens oli rist ja viletsus. Nagu mul uute asjadega kipub ikka olema, midagi on nendega alatasa valesti. Sellega ei kuulnud hästi. Läksin esindusse ja nõudsin uut sim-kaarti, kuna viga tundus just selles olevat (teise operaatori kaardiga tundus töötavat, kuigi see oli petlik mulje). Nõuti raha, aga ma raiusin vastu, et nende viga ja anti tasuta. Muidugi polnud viga selles. Viisin garantiiremonti. Viis või kuus korda viisin. Lõpuks oli telefonil olulisem sisu vahetatud, isegi värv oli muutunud, kuid telefon ikka ei töötanud normaalselt. Viimasel korral taibati alles kuularit kontrollida. Seal see viga oligi, ilmselgelt, kuid oleks võinud ju enne taibata. Mis meenutab, et asendustelefonina anti mulle kasutada Nokia 3510. Linnuke selle taha siis ka. Nagu ka Siemens A52-le, mis kusagile vahele episoodiliselt mahub.
See Siemens mult kas varastati või kaotasin bussi aasta pärast ostmist. Rahast oli kahju, kuid telefonist tegelikult mitte. Ostsin uue õppelaenu eest Nokia mudelinumbriga 6100. Vot see oli suurepärane telefon. Värvilise ekraaniga, kuid lolle lisavidinaid juures polnud. Ilma kaamerata! See oli minu jaoks oluline. Kuid kena disain ja parajalt suur ka, mitte imepisike, kus nuppudele pihta ei saa. Pikalt kasutasin seda. 2003. aasta sügisest 2008. aasta sügiseni välja. Millalgi 2007. aasta sügisel vist otsustasin telefoni värskendada ka veel. Ostsin uue aku ja korpuse, oli justkui uus.
Siis, kõigest paar-kolm kuud hiljem, kukkus telefon karmi saatuse tahtel otse õlleklaasi. Laadis tooli peal ja kui tooli nihutasin, siis ots ees õkva sisse! Täpsemalt poleks enam saanud. Kahmasin kähku välja, võtsin lahti ja kuivatasin ära. Esialgu töötaski. Siis ütles ühel hetkel ainult "Paigalda SIM-kaart". See on, sa loll tehnikavidin! Prantsusmaal ei raatsinud remonti ka viia, võtsin lahti, ostsin apteegist piiritust ja puhastasin ise. Täitsa juppideks võtsin. Siis ei tulnud enam pilt ka ette :P Eestis viisin parandusse ja lasksin kalli raha eest korda teha. Kuid nupud hakkasid jamama, number seitset ei saanud vist üldse kasutada. Oli aeg loobuda truu kaaslase teenetest. Peaks vist laskma ikka korda teha, kuni veel saab ;)
Vahepeal IT-firmas töötades olin paar kuud kasutanud ka sellist aparaati nagu 3110 classic. See oli midagi uut. Nii palju erinevaid võimalusi, mälukaardid, värgid. Päris sümpaatse suuruse ja välimusega ka. Ostsin hiljem ise ka selle endale. Hea telefon, nüüdseks mu õe oma. 2006/2007 hooajal Prantsusmaal elades kasutasin mingit klapiga Samsungi. Suhteliselt mõttetu telefon, ainuke, mis mulle meeldis, oli see, et numbrite värv muutus numbreid juurde valides. Palju lihtsam järge pidada, kui mitu sama numbrit järjest.
2008. aastal kasutasin vahepeal tööalaselt ka mõned kuud mõttetut pulka nimega 1100. Ettevõte ostsis vist kõige odavama telefoni, millega helistada sai.
2008. aasta sügisest kuni 2009. aasta sügiseni kasutasin siis 3110 classicut.
Vahepeal, mõned päevad 2009. aasta kevadel kasutasin ka 6220 classicut. Ostsin mõttega endale võtta, aga 3,5G funktsiooni tõttu oli emal mõnda aega tarvis kasutada. Suhteliselt kallis telefon, ei raatsinud siis seda enam töö juures lörtsida, jäin oma 3110 classicu juurde. Nüüd sügisel vahetasin selle välja, sest õe vana telefon juba räbalaks kiskus ja mu enda hing igatses teistmoodi telefoni. Ärimehe oma! :P Vinge mees nagu ma olen, leidsin, et mul on hädasti vaja Samsung C5212-te, millega saab paralleelselt kahte SIM-kaarti kasutada. Päris hea omadus on, saan oma Rootsi ja Eesti kaarti pidevalt sees hoida ilma telefoni regulaarselt lammutamata. Suhteliselt meeldiv vidin, kuigi mõni pisike kiiks on pikaajalise Nokia sõbra jaoks. Andku tehnoloogiajumalad talle pikka iga :)
Selline see tee siis on olnud. Alustuseks kolmerealise monokroomekraaniga Ericsson, millega sai helistada ja sõnumeid saata ning isegi äratuskellana toimis. Nüüd kahe SIM-kaardiga Samsung, millel saab mängida ilusama välimusega pokkerit kui kunagistes lauaarvutites, muusikat kuulata, pilte teha, Bluetooth'i abil erinevate seadmetega juhtmeid kasutamata ühenduda või internetis surfata. Pikk tee on käidud, kes oleks kunagi kõike seda uskunud? Internet telefonis? Aga ta on ju nii suur!
Ja mitu telefoni ma siia kokku saingi lõpuks? 15, tuleb välja. Mõni võibolla puudu ka veel. Kuid kõige eredamalt elavad mälestustes küll vaid 3310, Siemens M50, 6100, loomulikult ja 3110 classic. Väärt riistapuud!
Kuid iPhone või selle kloonide jaoks olen ma veel liiga vana...
Kuid loo moraal - iga õige telefoniinimene on omanud vähemalt ühte Nokiat ja ühte teist marki telefoni, ühe telefoni kaotanud ja ühest ilma jäänud pahatahtlike inimeste tegutsemise tõttu. Ning muidugi kunagi Nokia 5110-t kasutanud :D
