õiglusest ja õiglusetusest

Laupäeva õhtul kohalikus Maximas käies oli minu kõrvalkassas mingi kergelt napsune bravuurikas nolk, kes hakkas jaurama, sest kõrvalkassa müüja tool oli veidi nihkunud tema kassateele: "Kuidas ma peaksin ostma, kui mul tool ees on?! Ma ei saa ju osta, kui tool on ees!" Vastik stseen. Isegi pärast maksmist jätkas ta samas vaimus räuskamist kuni poest lahkumiseni.

Eile märkasin sama tüüpi tänaval kõndimas. Või - täpsemalt - lonkamas. Ei tea, kas kukkus või sai kolki (loodetavasti viimast), aga õiglus võidutses.

Kuid nii õiglaseks ei pea ma seda, et pärast rohkem kui poolt aastat töökuulutustele pilku peale visates avastan, et on tekkinud veel rohkem tööpakkumisi, mida ilma vene keele oskuseta vaadata mõtet pole. Kui nii edasi läheb, siis varsti polegi enam töökohta, mida ilma vene keeleta saaks. Huvi pärast vaatasin ka nõudepesija kuulutust, aga seal oli nõutud keeleks siiski ainult eesti keel (ehkki väga võimalik, et kui ainult riigikeelt räägid, pead isegi nõudepesijana töötades rohkem viipekeelele rõhku panema...). Niipalju siis Euroopa suunale orienteerumisest.

huvitavad inimesed

Huvitav on hea sõna. Mitmekülgne selline. Maailm on täis huvitavaid inimesi. Mõnda vaatad ja kohe paneb imestama. Näiteks Tölpa.

Tölpa päris nime ma ei tea, aga see tundub talle ka päris hästi istuvat. Ta on üsna pikk, üsna paks, suurte jänesehammastega ja alahuul on töllakil. Vanust pakuksin kusagile 35 aasta ringi.

Esimest korda kohtusin Tölpaga (vabandust, räägin temast kui tuttavast, ehkki kunagi juttu puhunud me pole) Tallinn-Rakvere bussis 11. juunil, kui Siriliniga punk laulupeole sõitsime. Ta istus meie kõrval, jõi kaheliitrisest plastpudelist õlut ja kuulas väga kõvasti Singer Vingerit. Hiljem nägime teda ringi töllerdamas juba oluliselt ebakindlamal sammul, paistis et on vist teemas sügaval sees ;)

Hiljem olen ma Tölpat korduvalt ja korduvalt veel kohanud. Torupilli Selveri otsaseina ääres trepi all võib teda alatasa silmata. Mõnikord hängib ta seal teistega, ikka on tal kaheliitrine õllepudel näpus. Vahel töllerdab poes ringi ja ostab uut pudelit. Tihti on tal kõrvaklapid peas, ilmselt kuulab Singer Vingerit, ma ei imestaks, kui kasseti- või heal juhul CD-pleierist. Vormiriietuseks on tal dressid. Selline huvitav tegelane, kes sobiks 90-ndatesse suurepäraselt.

Täna nägin teda jälle poe seina najale nõjatumas. Imelikud harjumused mõnel. Väljas pole enam kaugeltki soe, ka Tölpa oli endale jopekapuutsi pähe tõmmanud, ehkki hõlmad olid eest lahti. Kaheliitrine õllepudel oli endiselt näpus. Kõrvaklappe ei märganud, kuid küllap olid needki olemas. Ja ta oli üksi. Lihtsalt passis truult oma postil, hoolimata ilmast ja seltskonna puudumisest. Kohusetundlik mees, sest ega see pood ennast ise püsti hoia!

siis, kui põhjas on augud

Teinekord enam ei teagi, kas nutta või naerda. Maru nõme, kui üks väike õnnetu juhus tähendab praktiliselt tervet kuupalka... Polegi nagu väga motivatsiooni niimoodi töötada...

Gulagi arhipelaag

Ma olen juba päris pikalt mõelnud, et peaks selle kurikuulsa Solženitšõni raamatu läbi lugema. Sünnipäevaks saingi endale kõik kolm koidet, mis küll välja antud alles 1990. aastal, kui kujunduse ja 20 aasta abil saanud endale üsna autentse ja vana välimuse.

Kusjuures ma isegi ei teadnud täpselt, mis sorti raamat see "Gulagi arhipelaag" on. Ilukirjandus või dokumentalistika. Õigemini - oma võhiklust häbenemata - arvasin ma tegemist olevat tõsielul põhineva ilukirjandusega, sest olin varem lugenud Solženitšõni romaan "Vähktõveoprus". Kuid on hoopis irooniliselt ning haarvalt kirjutatud dokumentaalteos.

Tegelikult olen ma kolmeköitelise väljaande esimese osa poole peal alles, kuid emotsioone on see pakkunud juba nii palju, et osa neist tuleb teiegagi jagada.

Ma ei tea veel, kui jube oli elu koonduslaagrites. Ma ei tea, kui paljud surid, kuidas nad selle paratamatu lõpuni jõudsid ega kui meeleheitele aetud need vaesed inimesed olid. Kuid ma tean juba, kuidas nad Gulagi jõudsid, mille eest ning kes neid sinna saatsid.

Mina ütlen, et sellele on päris õudne mõelda. Aga tegelikult ma ei suuda osakestki sellest ette kujutada. Ma ei tea, mida tähendab äkitselt arreteeritud saada, teadmata ja aimamata, mille eest. Ma ei tea, kuidas haises kong, kus elasid pead-jalad koos mitu inimest, kes käisid sealsamas ämbril sital. Ma ei tea, mida tähendab terveid öid kestnud piinamine ega see, mis tunne on hulluda, kui sa oled kongis, kus lamada ega istuda pole võimalik ning ainuke uni on neli tundi ööpäevas pulgal, mis torgatakse läbi kongi seina oma toetamiseks.

Ma võin ainult öelda, et see kõik kõlab õudsalt. Õudsalt kõlab see füüsiline piin ja veelgi õudsamalt kõlab see purunemisele määratud lootus, mida kõik endas kandsid, et tegemist on eksitusega ning kõik on varsti möödas ja elu endine. Miljonite ilmsüüta inimeste elud rikkus isake Stalin süstemaatilise halastamatusega.

Ma isegi ei ürita seda kõike ette kujutada, sest see pole võimalik, olles sündinuda sellisesse maailma sellisel ajal. Mina mõtlen sellele hoopis teisiti.

Mina mõtlen, et mis oleks siis, kui mina oleksin sellel ajal elanud. Kuidas oleksin ma elanud?

Kas ma oleksin üks neist õnnetutest ohvritest, kes sõdis Suures Isamaasõjas fašismi vastu ning tagasi saabudes rändas Siberi ebainimlikesse töölaagritesse, sest oli näinud elu demokraatias? Kas ma oleksin üks neist, kes oli tänaval juttu ajanud inimesega, kes julges arvata, et kehtiv režiim on leivanormi liiga väikseks viinud ja mind oleks arreteeritud ning süüdi mõistetud, sest omasin sidemeid sotsiaalselt ebasobiva elemendiga? Või oleksin ma üks neist, kes ebainimlikke võtteid kasutades pressis neilt samadelt eelpool kirjeldatud inimestelt välja ülestunnistust nende kruitegude kohta? Kas ma oleksin oma jõupositsiooni ära kasutades maksnud kätte vanale klassivennale, sest ta oli enne mind jõudnud kohvikusse viia ilusa klassiõe või oleksin ma pähe kusenud (sõna otseses mõttes!) mehele, kellel oli korter, milles ma ise tahtsin elada. Kas oleksin kaotanud oma inimlikkuse püüdes vältida ettemääratud süüdimõistmiste arvu täitmata jätmise eest ise karistatud saada?

Tore on ju mõelda, et ma oleksin olnud niiöelda hea. Ma oleksin elanud ausat elu ja kui mind oleks kinni nabitud (mis kindlasti oleks juhtunud, sest aus on ka kahtlane - peab olema midagi varjata, kui paistad välja aus), siis oleksin kannatanud vapralt välja kõik piinamised ega poleks ennast süüdi tunnistanud. Ma ei oleks alla andnud, vaid jäänud truuks oma põhimõtetele. Kuid kas oleks? Võibolla oleksin haaranud võimalusest ja hoopis ise halastamatu süsteemi jõhkra hakklihamasina raudkõvaks hammasrattaks muutunud? Ei oska seda tegelikult öelda.

Ja seepärast mul ongi hea meel, et ma siis ei elanud. Mitte seepärast, et ma pole pidanud elama pidevas hirmus ning kannatuses, vaid seepärast, et ma pole pidanud teada saama, milline oleksin mina - kas koletis või selgrootu hukule määratud ohver.

i want to be forever young...

Tegin jälle väikese ekskursiooni eelmise sajandi muusika kuldaegadesse raamatuga "I'm with the Band", mille on kirjutanud kuulus groupie Pamela Des Barres. Mitte, et raamat midagi vapustavat oleks olnud, aga vähe on neid inimesi, kes ühest aastakümmnest oma elus terve raamatu kirjutada saaksid ja seejuures poleks tegemist hommiku- ja õhtusöögimenüüde kirjeldustega.

Nimetatud naisterahvas käis läbi paljude kuulsate inimestega. Jimmy Page, Mick Jagger, Don Johnson, Keith Moon on ainult mõned tuntumatest ja värvikamatest nende seast. Lisaks palju teisi, neist lõviosa muusikud. Ja lõviosa neist ka surnud. Kes vähem, kes rohkem traagiliselt, kuid paljud üsnagi noorelt.

Kurikuulsasse 27-ste klubisse lisandus äsja ka andekaks nimetatud elupõletaja Amy Winehouse. Veidi rohkem kui 40 aasta tegevusaasta jooksul on sellesse klubisse vastu võetud omajagu liikmeid.

Kuid klubi klubiks. Mind pani see raamat ja ka Winehouse'i lõpp hoopis surmale mõtlema. Ma ei ole oma elus just palju surmaga kokku puutunud. Kui ma päris väike olin, suri vanatädi mees. Nendest matustest ei mäleta ma muud, kui et kusagil Lõuna-Eesti kruusateedel meie Žigulil summuti katki läks ja ülejäänud tee suures lärmis sõitma pidime.

Teine kord olid ühe uppunud klassivenna matused. Kuna see juhtus suvel, siis nagu ei osanudki õieti märgata mingit muutust ja olin liiga noor ka, et surma mõista. Mis läin'd, see läin'd, iseloomustaksin toonaseid tundeid.

Siis meenub tolle esimese leinapeo peategelase poja matus, mis oli üsna rusuv - täis elujõus mees ikkagi (rääkimata kummalistest asjaoludest). Ja veel vanaema matus. Vanaema polnud veel hiiglama vana, aga ta oli seda piisavalt, et tema surm ei tundunud ebaloomulik, ehkki nukker oli ikkagi. Rohkem matuseid mulle praegu ei meenu. Miskipärast tuleb mulle nende arvutamistega alati meeldi film "Neli pulma ja üks matus", sest mul on nende sündmuste suhe täpselt vastupidine.

Nii, et ma mõtlesingi, et mul on täitsa vedanud. Ikka päris vähe inimesi mu ümbert on parematele jahimaadele siirdunud. Tulevikus see kindlasti muutub, sõltuvalt sellest, kui vanaks ma ise elada suvatsen, aga praegu on veel seis hea. Mis muidugi paneb küsima, et kas tõenäosus minu kahjuks pöörduma ei hakka...

Nojah, see asi ja siis see raamat ja värske täiendus 27-ste klubisse. Nüüd, olles ise juba 28 aastat maakera oma raskete jalgadega tallanud, mõistan, kui noorelt nad kõik tegelikult surid. 27 pole ju mingi vanus veel. Selles mõttes tundub see lausa hoomamatu - nii noorelt tippu jõuda ja siis veel pauguga lahkuda ka. Kindlasti olid nad teistsugused inimesed kui mina, aga ma julgeksin küll öelda, et selles vanuses alles hakatakse elust aru saama. Enne seda on pigem tutvumine olukorraga, katsetamine, analüüsimine, järelduste tegemine. Võibolla põlesid nad siis eredamalt ja suutsid oma parima enne surma ära teha, aga võibolla jääb maailm nii noorte inimeste kaotamisega hoopis paljustki ilma...

pärast veeuputust tulgu või sügis

Nagu Piibliski saabus pärast veeuputust uus aeg, juhtub sama tänapäevases Eestiski. Eile sattus olema just see sajune päev, mil igal pool Tallinna sadama ümber uputas ja mina tulin just laeva pealt. Tavaline viie minuti pikkune kodutee venis erinevate ümbersõitmiste pärast viis korda pikemaks.

Jah, suve selgroog on murtud. Millal täpselt, ei oska ma öelda, aga seda on järjest teravamalt õhus tunda. Esimeseks märgiks olid kuivanud ja kolletanud pärnaõied, mis maad katma hakkasid. Nüüd võib juba igal sammul näha, kuidas rohelus pisitasa teistele toonidele teed annab. Esimesed pisikesed kastanimunad on puude otsast maha prantsatanud, siin-seal vedeleb kõnniteedel juba kollaseid lehti. Kõik on üldse kuidagi loiuks muutunud.

Pärast harjumatult pikka talve tuli suvi, kõik oli rohe-roheline ja värske. Mäletan, kuidas rõõmustasin selle üle juunis Tartus käies. Kuidagi kurb, et kõik nii kiiresti käis. Värskus sai otsa ja asendus närbumisega, maasikadki on ammu otsas. Tuleb august, igaks juhuks maksab juba kummikud välja otsida ja pikema käisega rõivas peab käeulatuses olema. Koolipõlvestki meelest, et kuigi august oli tervelt kolmandik suvepuhkusest, polnud see enam nii hea aeg, sest ainult kuu oli ju veel jäänud. Ning nii palju tegemata. Seegi suvi on läinud senini kuidagi sündmustevaeselt ja ei ole põhjust järelejäänud ajaltki lisa oodata. Sedapsi siis.

ühes väikses Eesti linnas...

... mille nimi pole Otepää. Hoopis Tartu on. Ja elu on seal hea. Täna hommikul Tartusse saabumine oli suisa kirgastav kogemus. Nii vaikne, rahulik ja roheline. Suvisel ajal on linn ka kuidagi tühjaks jäänud, mis lisab veelgi võlu. Võrreldes pealinnaga on tunne ikka palju mõnusam. Provintsiromantika ;)